Tuesday, January 25, 2011

Reaalsuse nihe

Täna jõudsin San Franciscosse. Lend võttis aega täpselt kaks tundi, pool tundi ettenähtust vähem. Lennu algul unne suikudes paistis aknast lahmakas lumist preeriat. Üles ärgates võtsid mind vastu rohetavad mäed, sinatav taevas, mis silmapiiril ookeaniga ühte sulas ning üle vee risti-rästi ehitatud suurejoonelised sillad. Piloot viskas nalja, et reisijad võiksid oma omastele mainida ka seda, et lennuk jõudis kohale pool tundi varem. Sest seda, et lend pool tundi hiljaks jäi, ei jäeta ju kunagi mainimata. Inimesed itsitasid. Midagi oli teistmoodi.

Istusin rongi peale ning umbes pool tundi hiljem olin Berkeleys. Rongilt maha astudes võttis mind vastu keskmine eesti suvi. Nii et toimunud oli umbes 50-kraadine hüpe. Eelmisel nädalal oli Edmontonis veel umbes -30 ning siin on umbes + 20. Sarnane hüpe toimub ju ka Floridasse jõudes. Aga see mind omal ajal ei rabanud. Florida lämbus, palmid, jms. olid kuidagi ootuspärased. Aga siin see mind rabas. Peamiselt seetõttu, et Berkeley on täiesti ebaootuspäraselt euroopalik. Meenutab mulle veidi Šveitsi, nii mägede kui arhitektuuri poolest. Vaadake näiteks ülemisel pildil olevat maja. Selles majas ma ööbin järgmised kolm päeva. Ja selliseid puitliitsakutest maju on kõik Šveitsi külad täis. Samuti meenuvad mulle siinsed rohelisse lopsakusse mattunud majad ning kitsad tänavad veidi Inglismaad. Ja lõpuks meenutab see linn mulle veidi ka Tartut. Linn on täis noori inimesi, kes ratastel ringi kimavad ning rohelisel murul lesivad.

Ma istungi praegu oma liitsakutest majas asuvas toas ning olen veidi hämmingus. Hommikul olin lumises Põhja-Ameerikas ning nüüd, paar tundi hiljem, olen järsku suvises Euroopas. Sellist reaalsuse nihet pole ma ammu kogenud. Õnneks on mul päevake aega aklimatiseeruda. Intervjuu algab alles neljapäeval. Nii et ilmselt võtan homme oma paberid ja raamatud kaasa ning kolin välja muru peale. Uskumatu.


Lihtsalt võrdluse mõttes...














No comments:

Post a Comment