Kaliforniasse minek

Me üleeelmises postituses mainisin, et töö leidmine Ameerikas on võrreldav kaaslase leidmisega. Asi on klapis, mis kas on olemas või ei ole. Ma eelmisel aasta arvasin, et kõige tõenäolisemaks armumise objektis võiks olla Chicago Ülikool või (oma kontinentaalse tausta tõttu) New School New Yorgis. Chicagoga ei tekkinud meil mingit klappi ning New Schooliga oli küll sümpaatia, aga mitte ilmne sobivus – selleks oleksin ma pidanud olema oluliselt poliitilisem, suutma lülituda õhtusöögil toimunud kirglikesse vestlusesse Ameerika senaatorite eripärade üle. Mõnevõrra üllatuslikult oli sobivus suurim Harvardis ja Püha Olevi Kolledzis. Nemad jäid mulle meelde ning tundub, et mina jäin ka neile meelde.

Igatahes sain ma möödunud kevadel kirja B. Ülikoolist, nad olevat minust kuulnud Harvardi inimeste kaudu ning soovisid tutvust teha minu tööga, mida ma neile oma saja lehekülje jagu saatsin. Poole aasta pärast kuulsin neist uuesti. Nad soovitasid mul kaaluda tööle kandideerimist. Antud töövõimalus oli peamine põhjus, miks ma tolle Ameerika tööturuga sel aastal üldse jantima hakkasin. Sest see ülikool on üks kõige magusamaid töökohti Põhja-Ameerikas. Kui poleks olnud majanduskriisi, mis Kaliforniat tabas kõige rängemini, siis võiks nimetada seda lausa kõige magusamaks töökohaks siin mandril üleüldse – kombinatsioon suurepärasest ülikoolist, asukohast ja kliimast. Ja samal väitekirja kaitsemise päeval, kui me olime jõudnud Grad Clubi õlut jooma, sain ma telefonikõne, kus mind paluti lennata Kaliforniasse intervjuule. Nagu Henrik ütles, mul oleks sel päeval nagu jõulud olnud, koos päkapike ja muude imedega.

No ja umbes nädal tagasi leidsin internetist pooljuhuslikult nimekirja kandidaatidest. See võttes hetkeks hinge kinni. Tuli välja, et ma olen ainus kandidaat, kes pole juba kuskil professor (kuluaarides räägitakse, et nad on juba aastaid otsinud endale kedagi “kuulsat”) ning ma olen ainus, kes pole avaldanud paari raamatut. Seejuures olen ma kuuest kandidaadist kolme raamatuid ise lugenud ning pean nende tööst hästi lugu (ei ole palju teadureid, kellest ma tõesti lugu peaks). Nii et tõenäosus sealt intervjuult tööga välja tulla ei ole pehmelt öeldes just väga suur. Aga samas on see suur kompliment ning paras enesenäitamine. Mul peamine eesmärk on seal kuulsuste seas mitte ülemäära hätta jääda ning pettumist valmistada. Juba see saab olema pingutustnõudev ettevõtmine. Seda enam, et nende intervjuu on väga põhjalik, vältab kaks päeva ning ma kohtub kõigi osakonna liikmetega, kelle seas on mõned kõige kuulsamad elusolevad filosoofid. Aga asja eriti hea külg on muidugi see, et ma saan lõpuks ometi ära vaadata San Francisco. Ma olen alati arvanud, et sel linnal on suur potentsiaal saada mu uueks lemmiklinnaks. Ja pealegi on nende + 16 heaks vahelduseks Edmontoni - 26-le.