Lumetorm Ameerikas 2

Täna seisin paar tundi sabas, et teada saada, mis on saanud minu õhtusest Bostoni lennust. Millegipärast olid kõik lennud Bostonisse ja New Yorki tühistatud, välja arvatud minu õhtune Bostoni lend. Minu kõrval seisis mees telekaameraga, kes haistis potentisiaalset uudist ja rääkis silmade särades, kuidas see, et too üks lend on jäänud tühistamata, peab tõendama seda, et toimumas on midagi väga imelikku. Minu ees seisis Leedu perekond, kes püüdis slaaviliku ägedusega leppida tõsiasjaga, et enne laupäeva pole neil võimalik New Yorki lennata. Teendindajad suutsid üldisest ärevusest hoolimata säilitada rõõmsameelsuse (see ei väsi mind nende põhja-ameerika teenindajate puhul ilmselt kunagi üllatamast). Kui järg minu kätte jõudis, siis selgus, et too õhtune lend oli muidugi samuti tühistatud ning kõik lennud kuni laupäevani pilgeni täis. Aga meie jutuajamise vältel tekkis homseks järsku üks vaba koht, ilmselt oli keegi oma broneeringu tühistanud, nii et praeguste plaanide kohaselt lendan ma homme päeval Bostonisse. Seejärel lonkisin tagasi üle tee asuvasse hotelli ning sain eelviimase vaba toa (pildil on toa aknast avanev vaade) Seadsin end sisse ja siis oli järsku tulekahju häire ning valjuhääldajad teatasid, et kõik peavad hotellist lahkuma. Pakkisin passi ja arvuti tagasi kotti ja vantsisin trepist alla, ühe vanaproua ees, kes omaette pomises, et torm ja tuli, tuli ja torm, mis kuradit siin toimub. Eks ole. Tagantjärgi tuli välja, et tegemist oli valehäirega.

Ma arvasin, et minu eelmise aasta kogemus oli piisavalt kummaline. Ma veetsin kolm unenäolist päeva Times Square’i kõrval asuva montrumhotelli liftides üles alla vuhades ning pikkades koridorides intervjuud oodates. Aga selle aasta kogemus tõotab tulla sama imelik. Üldiselt on asjade seis põhjastanud palju poleemikat teatud filosoofia blogis (ma üldiselt ei salli seda blogi, aga see, et see on võtnud vaevaks ainsana mingitki infot jagada on tõstnud veidi mu arvamust). Sest Idaosa konverents on ikkagi aasta suurim filosoofia konverents – seal toimub paralleelselt oma 20 ettekannete sessiooni pluss tööintervjuud. Hiigelüritus niisiis. Samas pole APA võtnud mingit ametlikku seisukohta ega andnud mingit informatsiooni tühistatud ettekannete/intervjuude kohta. Ma eeldan, et ainsad, kes endast välja lähevad, et Bostonisse kohale jõuda, on need, kes on saanud intervjuu. Pooled ettekandjad (ja peaaegu kõik mu Westerni ja Alberta tuttavad) on oma sõnavõtud ära jätnud. Ja kui ma poleks saanud homseks piletit – mis oli siiski ropp vedamine –, siis poleks mul olnud mingit võimalust intervjuudele jõuda. Nii et poleemikaks on kahtlemata põhjust. Aga mis seal ikka. Katsun leida kuskilt kohvi ja hakkan intervjuudeks valmistuma.