Fantoomvalu

Blond kirjutas, et Šveitsi jõudes tabas teda arusaamatu ängilaadne tunne, millele ta ei osanud nime anda. Kuni ta luges lugu sellest, kuidas arenguriigid koolitavad hoolega oma helgemaid päid ning kuidas need siis arenenud riikidesse õppima või töötama lähevad, teenides oma uuele kodumaale hulga raha ja au. Ta pani sellele tundele nimeks süümepiin. Kuigi ma saan hästi aru, millisest tundest on jutt, ei ole see tunne mind viimasel ajal väga ahistanud. Esiteks, ma ikkagi arvan, et mõne aja pärast (ütleme, peale veel paari üks-ühe, ehk eesti teadusinfosüsteemis kõige kõrgemini hinnatud publikatsiooni, üllitamist) võiksin ma Eestis enamvähem stabiilse erialase töö ju ikkagi leida. Ja teiseks ma arvan, et eemal olles on eesti asja ajamine (ütleme, mõnede tõlgete jms. tegemine) isegi lihtsam ja rahulikum.

Aga mul domineerib mingi muu tunne, millele on raske näppu peale panna. Kanadasse jõudes on mitmed inimesed viisakalt uurinud, et kuidas siis Eestis oli. Mille peale ma olen, ilmselt liigagi entusiastlikult, seletama kukkunud. Seepeale teatas keegi, et ta on ilmselt millesti valesti aru saanud, aga talle jäi mulje, et ma tulin Eestist ära ainult 4 päeva eest. Mu seletamiste põhjal jäi ilmselt mulje, et see kõik juhtus minuga sel ajal, kui "ma veel noor ja ilus olin". Ma ei oskagi öelda, mis tunne see on. See pole roosa ja idealiseeriv koduigatuses. Ma olen täiesti teadlik sellest, et vähemalt erialases plaanis olen ma siin kontinendil rohkem omas elemendis kui Eestis. Samuti pole see rinnus pakatav patriotism. See tunne on pigem võrreldav, vähemalt mingil määral, fantoomvaluga, aga ilma terava valutundeta. See on selline tunne, et tahaks mõnuga varbaid liigutada, aga siis selgub, et varbaid polegi. Mis mõttes pole? Kuhu varbad kadusid? Segadusttekitav, eks ole. Ja mõneti ebameeldiv ka.

Riin

P.S. Pildil on muide tänaõhtune päikeseloojang.