
Aga mul domineerib mingi muu tunne, millele on raske näppu peale panna. Kanadasse jõudes on mitmed inimesed viisakalt uurinud, et kuidas siis Eestis oli. Mille peale ma olen, ilmselt liigagi entusiastlikult, seletama kukkunud. Seepeale teatas keegi, et ta on ilmselt millesti valesti aru saanud, aga talle jäi mulje, et ma tulin Eestist ära ainult 4 päeva eest. Mu seletamiste põhjal jäi ilmselt mulje, et see kõik juhtus minuga sel ajal, kui "ma veel noor ja ilus olin". Ma ei oskagi öelda, mis tunne see on. See pole roosa ja idealiseeriv koduigatuses. Ma olen täiesti teadlik sellest, et vähemalt erialases plaanis olen ma siin kontinendil rohkem omas elemendis kui Eestis. Samuti pole see rinnus pakatav patriotism. See tunne on pigem võrreldav, vähemalt mingil määral, fantoomvaluga, aga ilma terava valutundeta. See on selline tunne, et tahaks mõnuga varbaid liigutada, aga siis selgub, et varbaid polegi. Mis mõttes pole? Kuhu varbad kadusid? Segadusttekitav, eks ole. Ja mõneti ebameeldiv ka.
Riin
P.S. Pildil on muide tänaõhtune päikeseloojang.
Mhh. Kuskil Delfis Laar vöi keegi ka teatas, et mis möttes maksame körghariduse kinni ja nad lähevad köik välismaale tööle. Ja tead, oleks ma Eesti riik, ma käsiks ka endal tagasi maksta köik need peda tasuta ülikooliaastad. Ma arvan, et sinul ei ole süümepiinu, sest sul on perspektiiv jälle kodus hakata makse maksma. Mul on natuke tunne, et ma olengi reetur.
ReplyDeleteJa noh, ega sa sellest ei pääse, et kohe kui tagasi oledki, hakkad rääkima, kuidas oli Seal:-) Vöta siis kinni, kus on valud vöi varbad. B.
Hah, nii kaua kui see Naba töötab, ei pea sa mu meelest erilisi süümekaid tundma. Aga teisalt, muidugi, poleks ka paha, kui me mingi hetk jälle samaks riigis elaks ja seda silmas pidades lase aga süümepiinadel süveneda..
ReplyDelete