Sünnipäev

Eile pidasin oma sünnipäeva. Kutsusin oma siinsed kõige paremad tuttavad ja sõbrad (kaasaarvatud juhendajad) parki piknikule. Pidustuste puhul tulevad kultuurilised erinevused kuidagi eriti hästi esile. Näiteks pole siin üldse kommet sünnipäeva puhul välja teha. Sünnipäev puhul kutsutakse sind kas restorani, kus sa maksad kinni nii omaenda kui sünnipäevalapse söögid-joogid, või sind kutsutakse külla, kus sünnipäevalaps on lauale pannud paar kartulikrõpsu (keegi ei eelda, et sünnipäevalaps süüa teeb) ning igaüks võtab kaasa oma joogi. Seda oma joogi kaasavõtmise (ehk BYOB) nõuet võetakse sõna-sõnalt – igaüks tuleb kohale oma pudeliga, joob terve õhtu oma pudelist ning õhtul lõpul võtab pudeli endaga kaasa, juhul kui midagi järele jäi. Alguses tekitas see komme minus ikka täielikku hämmingut, nüüd ajab lihtsalt muigama. Samuti pole siin eriti sõpradele kingituste tegemise kommet. Eile saabus ainsana piknikule koos kingitusega Nic. Ja see, olgem ausad, on aastatepikkuse treeningu tulemus. Peale seda kui ma olin talle kaks aastat jõulude ning sünnipäevade puhul kingitusi teinud, hakkas ta neid tasapisi vastu tegema.

Tavaliselt jätab esimest korda Põhja-Ameerikasse tulnutele kõige suurema mulje kohalike sõbralikkus, pidev keep smiling. Aga see esmamulje on väga petlik. Mingis mõttes on kanadalased oluliselt kinnisemad kui eestlased. Nendega on väga lihtne jutule saada, nad jätavad kiiresti meelde su nime ning selle, millega sa parasjagu tegeled, aga nendega on väga raske lähedaseks saada. Nii et ehkki inimsuhted on väga viisakad ja sõbralikud, pole nad eriti lähedased ja soojad, pigem pisut pealiskaudsed. Ja ma arvan, et see on üks oluline põhjus, miks ma ei suuda selle kontinendiga lõpuni ära harjuda; minu ootused suhete kvaliteedile on veidi teistsugused kui kohalikel, ainult pealiskaudsest lobisemisest ning tähelepanelikust viisakusest ei piisa (vähemalt mitte pikas perspektiivis). Viimasel ajal olen ma aru saanud, et ma peaksin tegelikult muutma ka omaenda suhtumist, alandama oma ootusi ning olema ise veidi aktiivsem. Näiteks ei käi nad siin üksteisel eriti niisama (ilma kindla põhjuseta) külas. Nii et kui keegi sind külla kutsub, siis ei tohiks ma seda võtta endastmõistetavalt (nagu ma senini teinud olen) ning teiseks peaks ma haarama kohe härjal sarvist ning külla minema. Eile ma juba võtsin asja ette. Läksin ja kallistasin oma külalisi kohe kõvasti. Lõpuks kallistasid ikka vastu, sama kõvasti. Ja pärast tulid ütlema, kuidas oli ikka eriti mõnus ja tore pinknik. Oli küll tore, täitsa mõnus, aga ei midagi nii väga erilist mu meelest. Eks ma pean olema vist veidi kannatlikum.

Riin