Tavaliselt jätab esimest korda Põhja-Ameerikasse tulnutele kõige suurema mulje kohalike sõbralikkus, pidev keep smiling. Aga see esmamulje on väga petlik. Mingis mõttes on kanadalased oluliselt kinnisemad kui eestlased. Nendega on väga lihtne jutule saada, nad jätavad kiiresti meelde su nime ning selle, millega sa parasjagu tegeled, aga nendega on väga raske lähedaseks saada. Nii et ehkki inimsuhted on väga viisakad ja sõbralikud, pole nad eriti lähedased ja soojad, pigem pisut pealiskaudsed. Ja ma arvan, et see on üks oluline põhjus, miks ma ei suuda selle kontinendiga lõpuni ära harjuda; minu ootused suhete kvaliteedile on veidi teistsugused kui kohalikel, ainult pealiskaudsest lobisemisest ning tähelepanelikust viisakusest ei piisa (vähemalt mitte pikas perspektiivis). Viimasel ajal olen ma aru saanud, et ma peaksin tegelikult muutma ka omaenda suhtumist, alandama oma ootusi ning olema ise veidi aktiivsem. Näiteks ei käi nad siin üksteisel eriti niisama (ilma kindla põhjuseta) külas. Nii et kui keegi sind külla kutsub, siis ei tohiks ma seda võtta endastmõistetavalt (nagu ma senini teinud olen) ning teiseks peaks ma haarama kohe härjal sarvist ning külla minema. Eile ma juba võtsin asja ette. Läksin ja kallistasin oma külalisi kohe kõvasti. Lõpuks kallistasid ikka vastu, sama kõvasti. Ja pärast tulid ütlema, kuidas oli ikka eriti mõnus ja tore pinknik. Oli küll tore, täitsa mõnus, aga ei midagi nii väga erilist mu meelest. Eks ma pean olema vist veidi kannatlikum.
Riin


Oi uus disain!
ReplyDeleteShveitsis vöetakse kaasa oma liha ja tehakse täpselt samamoodi nagu teil jooksiga - igaüks vötab oma vorsti kaasa, grillib seda suure grilli nuka peal ja sööb ise ära. Ma ei tea, kuidas alkoholiga, aga liha puhul tuleb kohe välja klassivahe: kellel ikka steik tulele panna, see juba ots otsaga kokku tulema ei pea.
Ilusad värvilised pildid.
Palju õnne kõigepealt :)
ReplyDeleteNii huvitav tähelepanek kanadalaste suhtes. Samas pean ütlema, et ameeriklased on minu meelest palju 'külmemad', pealiskaudne naeratav suhtlemine on neil hoopis hästi vere sees.
Olen ka mõelnud, et viga võib hoopis olla meis endis - kinnistes eestlastes, kelle jaoks on sarnane suhtlemine võõras. Mul võttis ikka mitu head aastat enne kui lõpuks aru sain, et ma pean ikka ise ka pisut lahti minema ja "aktiivsust" üles näitama.
Minul isiklikult ei ole ka samasugust kogemust jookidega. Alati võtame külla kaasa rohkem kui ise joome ja ei vaata, kelle jooki joome. Vahel juhtub hoopis see, et meie vein pannaks kõrvale, sest võõrustajatel on toidu kõrvale midagi muud varutud (ja meie mõtleme... ei saanudki toodut proovida :D
Me Estriga arutasime, et võibolla see on Ida-Euroopa värk. Nii see, et me ei tõmba selget piiri oma vortsi ning teiste vorstide vahele, kui ka meie otsekohesus. Tundub, et mida vähem on päris-lähedust või küünarnuki tunnet, seda olulisemat rolli hakkavad mängima formaased viisakusreeglid - kui sa neid rikud, siis sa rikud kõike. Eestis võin ma endale oluliselt suuremat otsekohesust lubada, sest võõras või mitte, ikkagi oma inimene.
ReplyDeletePS. Blond, sain kätte su kutsed. Väga toredad mu meelest. Kelle mõte oli plakat teha?
ReplyDelete