New School

New School oli omapärane segu omast ja võõrast. Ühelt poolt meenutas ta mulle vanakooli Tartut. Seda Tartut, kus kondasid ringi “igavesed üliõpilased”, väitekirja lõpetamine võttis aega aastaid või aastakümneid ning filosoofias valitses kontinentaalne kallak. Samas jäi mulle mulje, et ka New Schoolil on üha suurem surve muutuda “ameerikalikumaks”, analüütilisemaks, nõuete poolest rangemaks. Ma mainisin seda paralleeli Tartuga New Schooli dekaanile – seda, kuidas omanäolisest ning veidi teistsugusest Tartust on viimasel kümnendil proovitud vormida keskpärast ameerikalikku “uurimisülikooli”, millesarnaseid, olgem ausad, Ameerikas on mustmiljon. Selle peale läksid dekaani silmas särama ning ta andis mulle ülipõhjaliku ülevaate muutustest, mida nad plaanivad teha ning kuidas nad seejuures püüavad säilitada New Schooli omanäolisust. Üleüldiselt jättis mulle see kirg, millega nad oma koolist kõnelesid, sügava mulje. Kõik, kellega ma rääkisin (nii tudengid kui professorid), alustasid ülevaate admisega kooli ajaloost. Sellest, kuidas New School on ajalooliselt olnud teisitimõtlejate (maailmasõdade aegu Euroopas tagakiusatud intellektuaalide) kogunemiskoht: progressiivne, innovaatline ja vasakpoolne. Sellist kirge pole ma ammu kohanud.

Teiselt poolt võtab pool New Schoolist enda alla Parsons Design School – see on väga tuntud disainikool , mille puhul paljud ameeriklased ei tea, et see kuulub tegelikult New Schooli alla (nt. Project Runway, mida vist Euroopas üle ei kanta, aga mis Ameerikas on väga popp, toimub seal). See annab New Schoolile teistusuguse, artistlikkuse, millesarnast Euroopa klassikaliste ülikoolide puhul naljalt ei kohta. Ja muidugi mõjutab New Schooli nägu New York, millest intensiivsemat linna on raske leida.

Ma ei oska täpselt öelda, kuidas mu intervjuu läks. Ma arvan, et mu job talk oli senistest kõige parem. Seda kuulas umbes 50-60 inimest (see on selgelt mu uus record), küsimused olid väga head, ja võib-olla osalt seetõttu ei väsinud ma poole pealt ära, vaid pidasin poolteist tundi kestnud küsimuste laviini all kenasti vastu. Seevastu job talkile järgnenud õhtusöök polnud vast kõige säravam, kell oli 10 õhtul, ning nad laskusid mingil hetkel kirglikesse poliitikaalastesse vaidlustesse, millesse ma ei osanud eriti sekkuda. Üldiselt ma arvan, et ma olen veidi teistsugune ning New School võiks osata seda hinnata. Nad võtavad sel aastal tööle 3 uut professorit ning Hr. Critchley rääkis väga avameeliselt, kuidas olukord tööturul on üsna masendav. Enamus kandidaate on viimse detailini lihvitud "produktid", hambuni ettevalmistunud, aga samas so boring (kujutage teda seda ütlemas voolava briti aktsendiga). Teisalt jällegi pole ma võibolla piisavalt teistsugune, piisavalt radikaalne, sest minust on ju siiski ka annus klassikalist “harvardit”. Eks näis. Critchley sõnul on sellele kohale, millele ma kandideerin, neli kandidaati, kellest kolm on väga head, ning ta vihjas üsna selgelt sellele, et ka mina olen nende kolme seas. Kõik kolm on naised ning ülejäänud kaks on itaallased. Nii et Eesti vs. Itaalia. Kes peale jääb, selgub umbes 3 nädala pärast.

Aga nüüd hakkan oma tudengite töid parandama. New Yorgist kirjutan teile homme. Ja ma sain lõpuks ometi oma arvutis tööle ETV, nii et ma kavatsen homme spetsiaalselt varem üles ärgata, et pingviinide marssi vaadata.

Riin