Uus korter

Selle õppeaasta algus on olnud kuidagi eriti kiire. Muuhulgas kolisin uude korterisse, mis tõi kaasa oodatust rohkem askeldusi. Senini olen ma jaganud maja koos erineva hulga Nick'idega. Aga kuna see aasta tuleb väitekirja kirjutamise aasta ning mu tööharjumused on veidi imelikud (hõlmavad ohtrat ringikõndimist ning kaua üleval olekut), siis on ilmselt kõigi - ja eelkõige mu enda jaoks - parem elada omaette. Omette elamine on Põhja-Ameerikas suht suur luksus. Seda peamiselt seetõttu, et ühele inimesele mõeldud korterite turg on väike. See väljendub ka selles, et üürihinna erinevus ühe- ja mitmetoaliste korterite või isegi väikse maja vahel pole eriti märkmisväärne. Ma maksan oma 1-magamistoaga (meie mõttes kahetoalise) korteri eest 665 CAD, millele lisanduvad kommunaalid ja internet ning mis on täiesti keskmine hind, samas kui Nic üürib 700 CAD eest väikest maja. Minu elamise eelis on muidugi see, et ta on väga hea asukohaga (pool tundi jalgsi ülikooli ning veerand tundi kesklinna).

Ma kuidagi väga naiivselt arvasin, et sissekolimine võtab päeva või paar. Ma ei võtnud sugugi arvesse seda, et hoolimata sellest, et ma olen siin kolm aastat elanud, ei oma ma tegelikult eriti mingeid asju või mööblit - enamus ajast olen ma kasutanud korterikaaslaste träni. Nii et ma olen nädal aega jooksnud eri poodide ja inimeste vahet, et osta või laenata mingit järjekordset puuduolevat jubinat, nagu lõikelaud või kruvikeeraja. Üldiselt on inimesed olnud imetoredad, aidanud mul asju tassida ja orgunnida. Lõpuks ostsin ma endale ainult raamaturiiuli ja sahtlitega kapi, kogu ülejäänud mööbli sain ma teistelt tudengitelt. Pühapäeval toimus soolaleiva pidu, mille käigus ma sain veel viimased puuduolevad mööblitükid. Seda oli väga armas vaadata, kuidas inimesed tulid külla, näpu vahel tool või lamp või laud. Selline lugu siis. Üldiselt on mul tunne, nagu ma oleks jälle 18, koliks Tartusse ja alustaks iseseisvat elu :)

Riin