London

Söön ühes Soho kohvikus oma igapäevast pärastlõunast võileiba, ning umbes kümne tunni pärast istun Tallinna lennuki peale. Oma Londoni elamused võiks järjestada umbes niimoodi:

Londoni südameks on kahtlemata METROO, ilma milleta selle hiigellinna vareringe jääks lihtsalt seisma. Ma pole varem nii mastaapse metrooga lähedalt kokku puutunud (Berliini ja Montreali metrood on selle kõrval poisikesed). Ja see jättis mulle oma kiiruse, loogilisuse, mugavuse ja esteetilisusega (vt. nt. vasakpoolne pilt, mis on tehtud muidugimõista Baker Street’i peatuses) suhteliselt sügava mulje. Hommikuti ma juba ette nautisin seda, kuidas ma tube’i istun ning päevauudised läbi loen. Metroo kõrval on mu lemmikud ka Londoni punased kahekordsed bussid, mille teiselt korruselt oli väga hea linna vaadata.

Minu erilised lemmikud on inglise PUBID oma toredalt vanamoodsate nimedega nagu “Kotitäis madusid”, “Pott ja Pada”, “Koer ja Kuningas” jne. Inimesed käivad hommikuti pubides English breakfast’i söömas (mis oma ligunenud ubadega pole minu maitse järgi) ning pärastlõunati võileibu söömas (mis viivad keele alla). Kuid õitsele löövad pubid peale kella viite, mil kõik see mees marsib otse kontoritest pubidesse õlut jooma. Poole kuueks on pubid nii puupüsti täis, et inimesed valguvad pubide ette tänavatele, kus nad joovad püstijalu, küünarnukk kõrvalseisja ribides kuni umbes kaheksani. See on iseenesest üsna lõbus vaatepilt, millesarnast kuskil mujal linnas (hoolimata sellest, et inglise stiili pubisid on kõikjal) ei kohta.

Parke on Londonis palju ning enamus neist ei erine meie parkidest. Seda suurem on üllatus, kui ümber nurga keerates leiad end järsku inglise AIAST, koos purskkaevude, pügatud põõsaste ja kõige muu selle juurde kuuluvaga. Selliseid üllatusi tuli mul paar korda ikka ette, ning need aiad on tõesti ilusad.


Ma pole varemalt pööranud erilist tähelepanu sellele, et KANADA allub Inglise kroonile. Mulle on see alluvussuhe tundunud enam-vähem formaalsena. Aga tuleb välja, et briti mõjud Kanadale on hoopis sügavamad, kui ma oskasin arvata. Üks põhjus, miks mulle London nii kodune tundub, võib vabalt olla see, et ma olen kogu inglise stiiliga (inglise stiilis arhitektuuri, mööbli, aedadega, jne.) Kanadas pidevalt kokku puutunud, ise sellest selgelt aru saamata. Tuleb välja, et kanadalased on inglise värgist vägagi põhjalikult sisse võetud. Ja selline mõju pole ainult ühepoolne, vaid viiteid Kanadale leidub Londonis kindlasti rohkem kui mistahes teistele riikidele-linnadele. Nt. Buckinghami palee kõrval on Kanada väravad, Trafalgari väljakul Kanada maja (vt. pilti), Londoni pilvelõhkujate ja kontorite linnajaos on hiiglaslik Kanada väljak, jne.

Ja lõppu veel mõned linnapildid: