Sellest, kuidas eesti filosoofia oli Tuksis

Ma olin nädalavahetusel eesti filosoofia aastakonverentsil, mida sel aastal korraldas TLÜ, täpesemalt EHI. Ma ütleks, et see oli senistest kõige parem konverents. Esiteks oli see esimene konverents, mida toimus linnast väljas, Tuksis. Kui silmas pidada seda, et taolise konverentsi eesmärgiks peaks olema need 60-70 inimest, kes sealt osa võtsid, omavahel tuttavaks teha, siis maakoht loob selleks kindlasti paremad võimalused kui linn, kus inimesed peale ettekannete lõppu ära hajuvad. Kui panna need muidu siiski üsna ebasotsiaalsed filosoofid kolmeks päevaks koos sööma, koos magama ja saunas käima, siis on tulemus hoopis teine. Minagi sain tuttavaks mitmetega, keda ma nägupidi teadsin juba ammu, aga kellega ma polnud varem pikemalt rääkinud, ning kes – nagu välja tuli – on kõik väga põnevad isiksused. Mingis mõttes aitas kaasa isegi sombune ilm – ilusa ilma korral oleks rahvas võib-olla metsade vahele või mere äärde valgunud, sest Tuksi on äärmiselt looduskaunis koht. Minagi viilisin ühelt sessioonilt kõrvale ja jalutasin mere äärde ning ma polegi vist varem tähele pannud nii palju rohelise värvuse erinevaid toone, mille see sombune ilm kuidagi eriti hästi esile tõi.

Teine uuendus oli see, et ettekannetele jaoks oli ette nähtud ainult 15 minutit, millele järgnes 15 minutit arutelu-küsimusi. Ma mäletan, et kui TTÜ tõmbas kunagi ettekannete aja 20 minuti peale, siis tekitas see palju ärevust, sest kõigile tundus, et 20 minutit on liiga lühike aeg oma mõtte edasiandmiseks. Ja 15 minutit on ju veel radikaalsem. Mina olin ka veendunud, et kõik lähevad üle aja ning ehikate päevaplaan lendab vastu taevast. Tegelikult hakkas see 15-minuti formaat kuidagi väga hästi tööle. Ühelt poolt sundis see ettekandjaid rohkem pingutama, et mingigi mõte selle asja sees edasi anda, mis ühtedel õnnestus paremini, teisel halvemini. Teiselt poolt oli see väga kuulajasõbralik, hoidis sind värske ja ärksana, samas kui nt. 30- võ 40-minutiste ettekannete (eriti, kui need on igavad või kaotad vahepeal järje) kuulamine võib ikka ropult ära väsitada. Nii et laupäeval kuulasime me ettekandeid 10st hommikul kuni umbes 8ni õhtul ning olime seepeale veel nii reipad, et pidasime sinna otsa kolme-tunnise sümpoosioni selle kohta, et mis on autoriteet filosoofias ning mis see filosoofia üldse on.

Ettekannete poolest oli see konverents kirev nagu papagoi. Neid oli tõesti seinast seina. Alates rangest analüütilisest lähenemisest kuni padu spekulatiivse metafüüsikani, sinna vahele ettekanne jooksufilosoofiast (jah, tuleb välja, et selline asi on olemas), malefilosoofiast, platoonilisest armastusest ja nii edasi. Kontrast Põhja-Ameerikaga, kus kõik ettekanded on enam-vähem ühte nägu ja samas formaadis, oli igatahes väga terav. Ja võib-olla seetõttu, et kõik ettekanded olid nii erinevad ning kellegil ei olnud jõupositsiooni, ei lahvatanud teravad vaidlused selle üle (nagu seda varasematel aastatel on siiski juhtunud), et kas see, mida teine teeb, on ikka üldse filosoofia – kõik olid kuidagi sõbralikud üksteise vastu. Mis puudutab minu ettekannet, siis läks see väga soravalt, vahest liigagi soravalt. Seda enam, et mu ettevalmistus oli üsna puudulik, ma valmistasin selle põhimõtteliselt ette ühe pika jalutuskäigu jooksul Tuksi metsades ning mul polnud aimugi, kas see mahub 15 minuti raamesse. Juhtus see, et ma jõudsin ära öelda kõik, mida tahtsin ja lõpetasin 14. minutil ning olin üldse nii selge ja sorav, et pärast keegi ütles, et ma oleks nagu luuletust esitanud.

Ja lõpetuseks minu ettekannete top 3: Lipping (mitte ainult oma efektse ettekande, vaid ka sümpoosionil etteloetud eesti filosoofia hetkeolukorra kokkuvõtte tõttu), Luure (kelle ettekanne koosnes ühest intrigeerivast lausest, peale mida ta asus kohe küsimustele vastama ning oli seejuures nii hoogne, et kõik saalisistujad ärkasid üles ja mõtlesid kaasa) ning Roomet (kes ei takerdunud ettevalmistavatesse küsimustesse, vaid rääkis lõpuks ometi sellest, mis teda ennast kõige rohkem huvitab ning tegi seda väga säravalt).

Riin