Raamatukogudest

Ma hakkasin kirjutama oma Eesti muljetest, aga see jupp raamatukogu kohta sai nii pikk, et ma riputan praegu üles ainult selle. Ma sattusin ükspäev rahvusraamatukokku ning see tõi minus esile minu ammused kriitilised tundmused selle raamatukogu suhtes, nii et võibolla ongi paras see endast välja kirjutada. Esiteks – kuigi minu teada pole seal erilisi käsikirju, mida valvata, on turvakontroll sama range nagu lennujaamas. Turvaväravatest tuleb end sisse murda turvemehe valvsa pilgu all ning kaasavõetud joogid tuleb ära tarbida värava taga (nagu ma seda omal nahal kogesin). Kotti kaasa võtta ei saa, vaid kõik raamatud (mida mul on reeglina kaasas päris palju) ning muu kola tuleb laduda läbipaistvasse kilekotti (nagu lennujaamaski). Kui sul neljandal korrusel maha istudes peaks tekkima tahtmine esimesel korrusel kohvi juua (mis mulle on töötades möödapääsmatu), siis sa pead oma asjad uuesti läbipaistvasse kotti toppima ja läbima turvakontrolli, mille tulemusel võtab kogu see protsess nii palju aega, et tagasi ülakorrusele jõudes on imepisikese kohvi mõju ammu lahtunud. Mina lahendasin selle probleemi nii, et tellisin endale kohe kolmekordse kohvi ning selle asemel, et tuua mulle üks suur kruus, tõid nad mulle kolm pisiket kohvi. Nii ma seal siis istusin, kolm tassi nina all, ning kujutasin ette muiet oma kanadalastest sõprade näol. Teiseks – raamatukogu on avatud ainult kaheksani, mis tähendab, et seda saavad kasutada peamiselt need, kel päevad on millegipärast vabad, s.t. kes ei käi ei tööl ega koolis. Kolmandaks – rahvusraamatukogust ei saa välja laenutada raamatuid! Kui need kaks viimast punkti ühendada, siis tekitab see tõsise küsimuse selle kohta, mis on selle raamatukogu eesmärk. Sellegipoolest on vahepeal toimunud edasiminek, sest veel umbes aasta tagasi oli raamatukogu avatud vaid kuueni ning on kuulda jutte, et nad kaaluvad, kas mitte hakata inimestele raamatuid välja laenutama.

Igatahes on see kardinaalselt erinev keskmisest põhja-ameerika raamatukogust, mis on kõigile avatud (ainult raamatute laenutamine toimub kaardi alusel) ning avatud keskööni või vähemalt hiliste õhtutundideni. Seejuures pole raamatukogu ainult töökeskkond, vaid ka sotsiaalne keskkond, kus inimesed kohtuvad, töötavad, magavad, söövad. Kanada põhjal on mul jäänud mulje, et noorte seas on raamatukogu üks armastatuim kohtumis- ja ajaveetmispaik. Nii et kokku ei saada “kooli taga”, “maja ees” või mingis muus kohas, vaid raamatukogus, kus siis üheskoos aega veedetakse ja õpitakse. See toob muidugi kaasa selle, et raamatukogus valitseb paras melu ja sumin, mida nad on leevendanud erinevate vaikusastmetega ruumide eristamise kaudu (alates näiteks ühistöödeks mõeldud ümarlaudadega saalist kuni individuaalsete õppimiskambriteni). Mulle selline melu tegelikult meeldib. See tähendab, mulle meeldib see, et ma saan suvalisel hetkel püsti karata ja ringe teha, sest ma mõlten paljuski käies, vahepeal käsipõsakil tukkuda ning lugemise kõrvale kohvi lürpida. Sellise käitumise peale viskaksid nad mind rahvusraamatukogust ilmselt välja.

Järgmine kord kirjutan midagi vähem kriitilist,
Riin