Aklimatiseerumine

Täna võtsin jet lag'i ja pidevalt silma tikkuva une kiuste ette retke linna. Üldiselt olin ma vist jutti liiga kaua ära (ikkagi 8 kuud), sest lõpuks oli mu Eesti igatsus juba nii suur, et kippusin seda idealiseerima. Jalutuskäik läbi Mustamäe tõi mu kiiresti maa peale. Eriti peale seda, kui ma möödusin hiljuti mahapõlenud Szolnoki restoranist, mille ümber luusisid peamiselt odekolonni-lõhnalised joodikud ning mis nägi välja kõledam kui Chicago slummid. Ainsad inimsed peale joodikute olid kolm verinoort vene rahvusest noormeest, kes mu kinni pidasid, et murtud eesti keelest küsida, et kjas tje tjoetate keskerakonda. See oli viimane tilk minu kultuurisoki karikasse. Kuid Mustamäe Mustamäeks - vanalinn on meil ikka imeilus. Ja kuna turistide hooaeg pole ilmselt veel alanud, siis ka harjumatult tühi. Kui ma mööda Harju tänavat Raekoja platsi poole jalutasin - s.t. kui ma laupäeva õhtul meie pealinna ühel peatänaval jalutasin -, siis oli seal peale minu veel vaid näputäis inimesi. Esimese hooga muutusin ma kergelt murelikuks, et pärast on miskit juhtunud, et ühtegi inimest näha pole.

Ja mõnevõrra üllatuslikult osutus eesti keele kõnelemine keerukamaks kui võiks arvata. Esimese katse tegin trollis, kus mulle teatati, et bileta net. Teise katse tegin vanalinnas mingis uues itaalia restoranis, kus teenindaja proovis eestikeelsetest vastustest hoolimata mind järjekindlalt inglise keeles teenindada. Õigupoolest pöördusid minu poole inglise keeles isegi kaks Raekoja platsil tiire tegevat kerjust, kes eestikeelse vastuse peale kiiresti tagasi tõmbusid. Kolmanda katse tegin taksos koju sõites, kus naistaksojuht kasutas suhtlemiseks vaid mühatusi. Isegi maja juurde jõudes ta vaid mühatas küsivalt ning ma siis mühatasin jaatavalt vastu ega proovinudki enam head aega ütelda. Seejuures pole ma sugugi kriitiline - taoline tühjus ja mühatus on vahelduseks omamoodi mõnusad ja armsad, nii väga eestilikud.

Riin