Majanduskriisist

Majanduskriisist olen juba mõnda aega tahtnud kirjutada. Aga nüüd laupäeval olime Loretta ja Marki poole külla kutsutud ning mõistagi tuli see ju seal jutuks. Et jaanuaris kaotas USA-s töö rekordilised 600 000 inimest, ja et president Obama enam kui 700-miljardi dollariline majanduse uuesti käimatõmbamise pakett on selline, mis võib anda lühiajalist leevendust, aga ei lahenda probleeme. Üldiselt arvas vähemalt see seltskond, et kriis kestab 5-6 aastat, ja et uue tõusu toob mingi uue tehnoloogia areng, mis loodetavasti praeguse kriisi käigus välja töötatakse.

Kriisijuttu tuleb muidugi telekauudistest ja on lehtedest, aga kui ma linnas olen mingeid kriisimärke otsinud, siis ma pean ütlema, et neid pole. Vähemalt siin Near Northis ja kesklinnas küll mitte. Poodides on erinevalt Eestist hunnikutes inimesi, kes midagi ostavad, kodutuid pole näha rohkem kui varem, meie spordisaal on vähemalt nelja ja kaheksa vahel küll üsna puupüsti rahvast täis, sügisel Floridas igal sammul majade ees kohatud silte "For Sale" ka silma ei hakka. Kui meie korteriperemehlt küsisin, kuidas kriis tema tegevust mõjutab (tal on siin mingi kaks maja korterite kaupa välja üüritud), lõi ta käega ja ütles, et äh, elu käib ja raha liigub... Tegelikult on see imelik, sest statistika järgi peaks kriis ju näha olema. Kindlasti kohtaks seda elukat linna lõunapoolses otsas, aga sinna ju ei satu, kui just Chicago Ülikooli juurde asja pole.

Aga kriis tuli minuga siia kaasa hoopis Eestist. Mu lehtedel, nagu kõigil Eesti lehtedel, on see aasta alanud väga suure tagasilöögiga. Reklaamitulud on kukkunud üle 30% ja isegi Sakalal, mis siiamaani seisis nagu raudnael ja õieti ujus terve eelmise aasta vastuvoolu, seisab nüüd tõsine vöö pingutamine ees. Kõik see tähendab aga seda, et põhiliselt olen ma siin teinud oma igapäevatööd ehk siis numbreid puurinud, analüüsinud, tabeleid koostanud ja kriisikavu kokku pannud. Ega midagi polegi öelda, seda ma peangi tegema, eksole, aga see tähendab seda, et minu Platoni hunnik seisab siin lauanurgal ja vaatab mu peale etteheitva pilguga. Et millal ometi sa meile pühendud... Millal, eksole, ongi hetkel küsimus, mis igal õhtul, st, öösel, kui ma olen Eesti hommiku ära oodanud ja meilid vastu võtnud ning laiali saatnud ja inimestega ära rääkinud, minu ees materialiseerub ning saab vastuseks ...homme!

Terv., Peep