Kohal!

Me oleme nüüd kenasti oma vanalinna korteris. Peale seda, kui ma oma esimesel Kanada aastal üürisin keldrit, mis piltide peal nägi oluliselt parem välja kui tegelikkuses, olen ma piltide põhjal üürimise suhtes üsna skeptiline. Aga see Chicago korter näeb välja veelgi parem kui piltidel. Üldiselt näeb ta välja nagu kallimat sorti hotell, ainult veidi hubasem ning kõik on siin olemas alates nõudest kuni käärideni. Pealegi on selle korteri asukoht suurepärane - vanalinnas ja kesklinnast kiviga visata. Me elame teisel korrusel ning külalistoast (millest kõigi külaliste meelehärmiks saab küll minu töötuba) läheb puust kriiksuv trepp tagaaeda, mis võiks soojemal ajal olla imeilus. Tagaaia olemasolu lahendaks Magda jalutamise probleemi, aga ta ju teatavasti ei julge lahtistest treppidest all minna.

Magda on vist kõige kiiremini aklimatiseerunud ja otsustanud hakata linnakoeraks - ma pole teda kuna varem nii eeskujulikult kõrval käimas ja sõna kuulamas näinud. Muidugi on ta saanud kõikide lemmikuks, nii et meie korteri omanikud kingivad talle tennisepalle, lapsed hulluvad ning kui me poes käies ta poe ees seisva kodutu kätte hoiule jätsime, siis käis iga teine poest väljuv inimene teda patsutamas. Magdal pole tähelepanu vastu muidugi midagi. Me Peebuga pole veel eriti ringi jõudnud käia, osalt ka seetõttu, et me oleme mõlemad nohused ja köhased. Aga täna läksime siiski jalutama, mis polnud ilmselt kõige targem otsus, sest kliima on siin päris karm. Kanada lumetormid on vahetunud jäiste tuuleiilide vastu (windy city, nagu seda linna kutsutakse). Kui mul oleks valida silma tuiskava lume või läbi kõigi kontide puhuvate tuuleiilide vahel, siis ma eelistaksin siiski lund. Nii et see Kanadas nii levinud komme pidevalt ilma üle kaevelda pole sugugi nii põhjendatud. Aga see-eest jõuab kevad siia varem Londonisse.

Loodetavasti võtame varsti jalad alla ja vaatame seda linna veidi lähemalt,
Riin