Teel Chicagosse

Täna varahommikul tegin esimese katse hakata sõitma Chicagosse. Ent minu Detroiti buss oli ära lagunenud ning selle aja peale, kui nad uue bussi leidsid, oli päris selge, et Chicago bussi peale ma Detroitist enam ei jõua. Nii et kobisin tagasi koju ning teen teise katse õhtul kell 9. Samuti teatati mulle, et mind polekski selle bussi peale lastud, kuna mu kott oli liiga raske. Nii et absurdsel kombel tuleb välja, et ka bussides on kaalupiirang - minu suur kott oli peamine põhjus, miks ma üldse bussiga minna otsustasin. Nüüd võtsin 5 raamatut kotist välja ja proovin jonnakalt uuesti. Ja minu majakaaslased, kellega ma eile õhtul pikalt ja põhjalikult hüvasti jätsin, olid minu taasnägemisest üsna üllatunud ja leidsid, et see peab olema märk sellest, et ma ei peaks siit linnast kuhugi minema.

Eilse öö veetsin ma muidugi pakkides, s.t. tehes erinevaid hunnikuid asjadest, mis jäävad Londonisse, mis tulevad kohe Chicagosse, mis tulevad hiljem Chicagosse ja mis tulevad suvel Eestisse. Lõpuks hakkas silme eest tasapisi kirjuks minema. Ja üldiselt on see äraminek olnud üsna kummaline kogemus. See on nii kuradi vaevaline. Umbes sama vaevaline nagu tavaliselt Eestist äraminek. Ja tuleb välja, et asi polegi peamiselt inimestes. Sest lisaks Peebule ootab Chicagos mind ju Magda! Ja üllataval kombel ei muuda see seda märkimisväärselt lihtsamaks. Nii et ma mingi hulkur siiski pole. Ajan juured ikka kenasti alla ning nende lahtitõmbamine nõuab omajagu vaeva.

Aga nüüd lähen teen järjekordse kohvi. Sest kui ma nüüd magama jään, siis ma passin seal bussis terve öö üleval nagu kägu. Aga homme räägime teiega loodetavasti juba Chicagost.

Riin