Sisseelamisest

Ma olin vahepeal levist väljas, kuna minu super-arvuti, mis on minuga umbes 5 aastat mööda maailma rännanud, lumehanges istunud ja lasknud endasse hädaldamata erinevaid vedelikke valada, väsis lõpuks ära. Just täna sain ma kätte oma uue arvuti ja astusin üksiti Mac-i inimeste hulka.

Umbes kahe nädala pärast lähme me niisiis Chicagosse. Praegu ongi selline natuke imelik kahevahel olek - ma askeldan oma askeldamisi ja proovin väitekirja plaani kirjutada, ent teisalt pole mul tööd, vastuvõtuaegu ja inimesed küsivad üllatunult, et kas sa polegi veel Chicagos. Ja mingil määral on selline kahevahelisus ka emotsionaalne. Ühelt poolt ei jaksa ma ära oodata, millal ma juba sõitma hakkan, aga teisalt on ka veidi kahju, selline oh-peab-jälle-kodust-ära-minema tunne. Umbes aasta tagasi kirjutasin ma veidi skeptiliselt, et ma ei kujuta ette, kas ja millal ma siia täiesti sisse elan, nii et mina siinse jaoks ja siinne minu jaoks omaks muutub. Ja mulle tundub, et praeguseks on see kuidagi märkamatult juba juhtunud. Võib-olla sellised asjad juhtuvadki märkamatult, siis, kui see sulle enam teema pole.

Selline sisseelamine väljendub erinevates pisiasjades. Näiteks ei küsi taksojuhid enam kuigi sageli, et kust ma pärit olen (kuigi, olgem ausad, praeguseks on mul tekkinud juba mitu taksojuhti, kes mind nähes rõõmsalt teatavad, et hey, Estonian girl). Ma ei usu, et seejuures oleks mu inglise keel kuidagi hüppeliselt paremaks muutunud ja aktsent on ka endiselt alles. Ma arvan, et muutunud on pigem minu hoiak - ma võtan seda maad ja keelt hoopis suurema endastmõistetavuse ja ilmselt ka enesekindlusega. Ja mööda tänavaid kõndides olen ma end mõnikord leidnud pobisemas inglise keeles. Ja mul on tekkinud teatud sotsiaalne elu, mis on teatud määral isegi võrreldav Tartu eluga. Ma mäletan, et kui mul kunagi tekkis tahtmine minna näiteks õlut jooma, siis ma pidin ikka natuke mõtlema, kellega ja kuidas ühendust võtta. Nüüd on see muutunud oluliselt sujuvamaks, on inimesed, kellega rääkida filosoofiast, need, kellega lõunat süüa või õhtul baari minna (need ei pruugi alati kattuda). Ja mul on hakanud ka tekkima teatud ajalugu ja suhtevõrgustik, mis ei piirdu vaid samas aegruumis tegutsevate inimestega - ma tunnen oma siinsete sõprade sõpru, nende vanasid pruute-peigmehi ja nemad tunnevad mitmeid minu eestlastest sõpru. Üldiselt on toimunud selline tore segunemine - lõunaks söön mahlase hamburgeri ja õhtuks teen hakklihakastet, hommikul elan kaasa Baltikumi asjadele ja õhtul vaatan hokit.

Ja üldiselt on see kuidagi soe tunne. Tundub, nagu ma olen millegi võrra oluliselt rikkamaks saanud, seejuures millestki loobuma pidamata. Ma ei tea, kas see ongi see tunne, mida igaüks kuhugi sisselades tunneb, või see on Kanada ja tema multikultuursuse eripära - lastes jääda enda ja oma identiteedi juurde, annab ta midagi sellele lisaks. Igatahes tundub mulle, et mul on nüüd kaks punkti ilma pääl, kus on hää ja kodune olla.

Riin