Jõulutundest

Jõululaupäeva öösel sõitsin Rakverest tagasi Tallinna. Tuiskas kergelt, teisi autosid oli vähe, mõtted uitasid edasi-tagasi - ühesõnaga selline meeldiv, mitte väsitav ning veidi lummav autosõit. Raadio oli mul Soome peale keeratud ja sealt tulid vanad ning rahulikud jouluiskelmat. Vahepeale rääkis raadiojuttu meeldivalt sugereeriva hääletooniga saatejuht, kes vestles saatesse helistajatega. Ja erinevalt Eesti raadiojaamadesse helistajatest, kes on ju sõltuvalt jaamast kas mingid totaalsed põmmpead või siis hädaldavad vanainimesed, olid need soomlased igati tavalised ja normaalsed inimesed, kes tuletasid oma kunagisi jõulutundeid meelde. Hakkasin siis mõtlema oma jõulude peale ja neid tagasi kerima ning ma jõudsin välja kuskile väga ammusesse aega, kui ma võisin selline 4-5-ne olla. Ja mitte Jõuluvana polnud mängus ning isegi mitte kingitused, vaid see, kuidas ma oma isa kukil vanaema Nuiamäe talust paarisaja meetri kaugusel sugulaste tallu matkasin. Muidugi oli ilm karge ja lund palju, mis isa taldade all krudises, nagu ikka lapsepõlvetalvedel, aga mulle tuli hoopis meelde tähistaevas, mida ma seal kukil olles ja pead kuklasse ajades nägin. See oli uskumatult suur ja võimas, täis miljoneid säravaid tähti ja sügavmusta pimedust nende vahel. Vaevalt, et ma toona mingit arusaamist universumist ja kõiksusest ning muust sellisest omasin, aga tagantjärele mõteldes võis mingisugune esimene kogemus inimese väiksusest ja looduse ning ilmaruumi suurusest ning selle salapärast sündida küll. Muidugimõista olen ma võimast ja vähemvõimast tähistaevast näinud küll ja küll, viimati oktoobris mägedes, kui ühel selgel ööl üles vaadates tekkis tunne, et kohe-kohe imeb see su kõige täiega oma suursugusesse lõputusse, aga praegu tundub, et isa kukil nähtu on minu sisse jätnud kõigist ülejäänutest kõige võimsama emotsiooni. Kas sellepärast, et see oli esimene? Või sellepärast, et ma olin siis lihtsalt füüsiliselt väiksem kui praegu ja ilmaruum sellevõrra suurem? Või olen lihtsalt selle asja nüüd enda jaoks suureks mõtelnud? Tegelikult polegi see ju tähtis. Tähtis on see, et ma sain kätte jõulutunde, ja ilmselt vägevama, kui paljude varasemate jõulude ajal...

Terv., Peep

PS! Aga nagu sellelt pildilt näha võib, elab Jõuluvana, vähemalt see, kes sel aastal Ulfi peret külastas, siin Pääskülas.