Halloween

Halloween on nüüd õnnelikult selja taga. Halloween kipub siin olema suuremgi pidu ja püha kui jõulud. Majakaunistamise rikkus järsku mahatulnud (ja praeguseks ammu ärasulanud) lumi mõnevõrra ära, aga seda suuremat rõhku olid inimesed pannud kostüümidele. Halloween tähendab peamiselt seda, et pooled inimestest (nii tudengid kui professorid) on endale selga ajanud mingi kostüümi või vähemalt mingi tavapärasest erineva lisandi. Ja see tähendab üksiti seda, et hämaruse saabudes hakkab peale lakkamatu kellahelin, ning et ukse taga seisvad jõnglased, kõigil käed pikalt esile sirutatud, põrnitsevad mu eesti sokolaadi veidi skeptilise ilmega. Üldiselt tundub meie kadri- ja mardipäeva komme, kus käe ette sirutamisest siiski ei piisa, vaid tuleb ikkagi midagi laulda või tantsida, mulle mõneti sümpaatsem.

Sel aastal ma siis veidi pingutasin. Raiskasin pool päeva sellele, et sõita linna äärde mall'i ja osta endale parukas. Üldiselt ei olnud mu retk kuigi edukas, sest alles siis, kui ma olin seal tunde ringi tuhlanud ja juba käega löömas, leidsin endale mingist apteegist (!) 7-dollarilise väga võltsi moega parukalaadse asjanduse. Õhtul oli meil pidu Seani majas, aga enne seda toimus naistekas ühe magistrandi juures. See oli täiesti omaette kogemus - palju kilkamist ja martiinit, nagu oleks keskkooli sattunud. Igatahes leidsid nad mulle paruka juurde sobiva kleidi, tegid mulle muki ja lõpuks nägin ma välja väga veenev (kes ma täpselt välja nägin, pole päris selge, midagi nõiasarnast). Aga õhtu parima kostüümi auhinna annaks ma kindlasti Nicile, kes nägi välja, tantsis, rääkis ja kõndis täpselt nagu kõrgseltskonna seltsidaam.

Riin