Viljandis

Selleaastasel folgil oli meil Riinuga päris üksmeelselt kaks lemmikut - juudid pealkirjaga "Toy Vivo", mis eesti keeles peaks tähendama: olen elus, ja olematu söögikoht pealkirjaga "Hea toit". Aga kõigepealt siiski kahest juudist - Avashalom Farjunist ja Avi Agababast, kes oma kahekümne sõrmega tegid seda, mida sageli ei suuda paarikümnemeheline bänd. Avashalom mängis kanooni, mis on nagu üks hiiglasuur kannel ja Avi põhiliselt tamburiini, sekka ka muid trumme. See neljapäevaöine kontsert Kaevumäel oli sedavõrd suur elamus, et kogu folk olekski võinud selsamal esimesel ööl ära lõppeda ja muusikalises mõttes oleks kaif käes olnud ikkagi. Ega muusikat ju sõnadega edasi ei anna, aga seda võin ütelda, et mina käisin selle kontserdi ajal ära nii kõrgel mägedes päikesetõusu vaatamas, ookeanil päikest ära saatmas, kõrbes ööhääli kuulamas ja rabas hommikut tervitamas. Kalli kaisus niikuinii, ja tähtede juures peaaegu et ka. Lõpuks jõudsin otsapidi Kaevumäele tagasi ja see oli üpriski uskumatu rännak kokkuvõttes. Kus Riin sel ajal oli, ma ei tea, ta pole mulle seda ka ütelnud. Aga kes tahab aimu saada, mida need kaks juuti endast kujutavad, võivad minna aadressile http://www.myspace.com/toyvivo - sealt kuuleb neid.

Teine asi oli see söögikoht. Viljandis teatavasti ei ole söögikohtadega väga hästi, folgi ajal seda enam, sest rahvast on ju kui murdu ja ega seal söögitänaval just eriliste maitseelamuste otsa satu. Aga selle eest oli Tartu ja Koidu tänava nurga peal kellegi hoovis söögikoht, mida ametlikult nagu olemas polnudki, aga mis täiesti oli ning seejuures lausa suurepärane. Kolm Järvamaa kutti, kes tavaelus kuskil koolis kokkavad, leppisid hooviomanikuga kokku, et ostavad turult värsket kraami, teevad sellest süüa, tuttavad tüdrukud kannavad laiali ja kasseerivad annetusi, sest mingit hinnakirja ega midagi neil ju polnud - ju selle pärast, et tegemist oli mitteametliku kohaga, millele mingeid litsentse ega värke polnud. Et siis väga hea idee ju - annad n.-ö. sõpradele-tuttavatele hoovis süüa ja kui need tahavad raha jätta, siis palun väga. Ükski seadus ei keela ju sellist asja, eksole, ja viit kraanikaussi ning seitsetteist lõikelauda pole ka vaja. Ja asi töötas - toit oli tõesti suurepärane, selline koduselt maitsev ja mõnus mahevärk, aga täitsa restoranlikult serveeritud nostalgilistel 70-ndadest pärit taldrikutel ja mummulistes tassides... Ja see suurepärane mustasõstramorss, mida veneaegsetes piimapudelites lauale toodi - mmm!!! Ühesõnaga - järjekord hoovis oli pidev ja kolmest katsest õnnestus meil paraku vaid üks, millest on tuliselt kahju.

Nojah - häid asju oli peale nende kahe veel: "Zetod" ja "Vägilased", järv ja meie paadihommikud... Ja veel: folgi põhjal ei paista Eesti negatiivne iive küll kuskilt otsast välja. Igas vanuses jubinaid tiirles igal pool ringiratast ja rasedate kontsentratsioon oli ka silmapaistev. Aga statistikat tuleb vist ikka uskuda - ju siis oli suur osa Eesti vähem ja rohkem värskeid lapsevanemaid ning peatseid emasid Viljandisse kokku kogunenud. Riinu hinnangul hakkabki folk üha enam pereürituseks kujunema ja karvased ning sulelised pidadagi muid folke eelistama, olgu siis Võru või Hiiu omi. Aga nende kohta ma ei tea midagi - Riin läheb eeloleval nädalavahetusel Viru folgile, eks siis kuuleb, kuidas seal oli...

Terv., Peep