
Kätte on jõudnud see aeg, mil ma pean parandama hunnikutes tudengite esseid ja eksameid, millega seoses ma olen mõelnud eesti ja põhja-ameerika bakalaurantide olukorra ja selle erinevuse peale. Mingis mõttes on eesti tudengitel elu oluliselt lihtsam, mingis mõttes ilmselt mitte. Ühelt poolt on eestikeelsete kirjatööde kirjutamine kahtlemata keerukam, kuivõrd suur osa energiast läheb tõlkimise peale, ent teiselt poolt saad sa tõlkimise varjus tegeleda rahumeeli mõtete vargusega, ning selline plagiaat (kui sa just üle ei pinguta) on praktiliselt tuvastamatu. Sageli ei pruugi see olla isegi teadlik. Eesti keelde tõlkimise käigus võib jääda mulje, et sa tegeledki millegi originaalsega, ent kui su tekst panna tagasi originaalkeelde, siis saab sellest kui mitte otsene plagiaat, siis suurel määral kellegi teise mõtete ümberjutustus – eesti keelde panduna ei paista see lihtsalt välja. Siin peavad kõik tudengid sisestama oma kirjatööd süsteemi “turnitin.com”, mis kontrollib kokkulangevusi nii internetis saadaolevate materjalide (ja tänapäeval ripub enamus raamatuid ja artikleid internetis) ning teiste tudengite esseede vahel. Tõenäosus, et plagiaat välja ei tule, on äärmiselt väike.
Ja kui eesti tudengid peavad üldjuhul tegema lihtsalt lõpueksami, siis sellel loengukursusel, mida ma sel semestril assisteerin, on tudengid pidanud kirjutama kaks mid-term (‘kesksemestri’) eksamit, arutleva essee (mis on korduvalt raskem kui uurimustöö või referaat) ning järmisel nädalal toimub suur lõpueksam. Nii et iga kuu midagi, ja kuivõrd tudeng kuulab üldjuhul 4-5 loengukursust, siis on tal igal nädalal mingi eksam või kirjatöö. Ma ei kujuta ette, kui suur stress see võib olla, igatahes põhja-ameerika bakalaurant olla ei tahaks ma mingi hinna eest. Professoritel on jällegi lihtsam elu, kuna kogu tudengitega suhtlemise ja nende sadade kirjatööde hindamise teeb ära vaene TA (teaching assistant). Ja TA võtab enda peale tudengite kisa või rõõmu hinnete eest. Ja semestri lõpul peab vaene TA istuma iga jumala päev vastuvõtuaegadel osakonnas, et igale tudengile tema töö (sest privaatsusnõuded on väga ranged) personaalselt tagasi anda. Nii et vaene mina.
Riin
see võttis ülikooli minemise isu ära :(
ReplyDeleteno algus on alati raske, aga kui sa juba doktorantuuri jõuad, siis läheb lihtsamaks :)
ReplyDelete