Kirjutada, kirjutada, kirjutada

Aristotelese järgi on igal asjal üks otstarve, siht või töö, John kutsub seda tema “monotelismiks”. Näiteks silmad on nägemiseks, nuga lõikamiseks jne. Nii et Aristotelese jaoks oleks selline moodne nähtus nagu “multitasking” (s.t. mitmete asjade korraga tegemine, milles naised pidid eriti head olema) midagi ebaloomulikku. Ja ma pean Aristotelesega nõustuma, sest viimastel päevadel olen ma püüdnud üheaegselt kirjutada, lugeda, kembleda tudengitega, valvata eksameid ja üldiselt pole sellest suurt miskit välja tulnud.

Ja kui ma umbes nädal aega tagasi kirjutasin, et üks kirjatöö on mul valmis, siis päris nii see pole, sest ma kirjutan seda umbes umbes kolmandat korda ümber. Nii et ma mõtlesin veidi Põhja-Ameerika haridussüsteemi, eriti kõrghariduse peale, mis on üks asi, mida siit kontinendilt tasub üle võtta. Ükskõik kuidas Euroopa ülikoolid ka ei pingutaks, ei suuda nad kuidagi konkureerida Põhja-Ameerika ülikoolidega. Põhja-Ameerika süsteemi kõige silmatorkavam eripära on see, et sa pead muudkui kirjutama, kirjutama, kirjutama. Mitmed Euroopa riigid (eriti Saksamaa) on püüdnud seda nõuet üle võtta, aga see pole tööle hakatanud. Ja pole ka ime – asi pole ju kirjutamises, vaid tagasisides ja kommentaarides, mida sa pidevalt saad, nii et sa kirjutadki oma töid muudkui ümber ja ümber. Ja selle eeldus on see, et professoril on sinu jaoks aega. Mulle tundub, et see ongi asja tuum – kui Ameerikas on 1 professor 15 tudengi peale, siis Euroopas on see arv umbes 30-40 tudengit. Pole ime, et see süsteem Euroopas tööle ei hakka. Nii et selline mõte. Aga nüüd hakkan uuesti kirjutama.

Riin

Ilm on endiselt ilus, aga täna oli veidi jahedam. Nii et kui ma 11 paiku õhtul poodi läksin, siis pidin T-särgile kampsuni peale tõmbama ja olin selle üle väga pettunud.

See pung viskab iga päev oma 2 sentimeetrit