Toronto

Tegin täna poppi ja sõitsin Torontosse. Ilm oli imeilus, nii et lonkisin peamiselt mööda linna, ronisin CN Tower'isse ning kui väsimus peale tuli, siis istusin kohalikes baarides, lugesin läbi kohalikud ajalehed, jõin kohalikku õlut ja olin tund enne südaööd tagasi Londonis. Igati mõnus päev. Torontol on arusaamatult hea maine, ta kannab nii maailma multikultuurseima kui ka vabameelseima linna tiitlit, nii et isegi neile, kellele Ontario või Kanada ei meeldi, Toronto reeglina meeldib. Kuigi ma olen seal juba mõned korrad käinud, ei suuda ma ikka ära otsustada, kas ta mulle meeldib või mitte - mõne linna puhul on see otsemaid selge. Esiteks ei suuda ma ära harjuda sellega, et seal pole eriti puid ega rohtu - muidugi on ka Torontos pargid, ent need on pigem äärelinnades, kuhu jalgsi ei jaksa minna. Kunagi rääkis Catherine'gi, kuidas teda Torontost Londonisse kolides rabas Londoni parkide rohkus ning see, et puud kasvavad omasoodu muru sees. Ta oli harjunud sellega, et puu kasvab betoonis või äärmisel juhul potis. Ja teiseks, ükskõik mis nurga alt ma teda ka ei vaataks, see linn pole esteetiliselt ilus. Kunagi ma arvasin, et see on Põhja-Ameerika kui terviku häda - kuivõrd linnaplaneering on niivõrd teistsugune, siis pole siin Euroopa ilukriteeriumitega miskit peale hakata. Ent peale seda, kui ma käisin Chicagos, mis on rabavalt ilus linn, sain ma aru, et see ei kehti siiski kogu Põhja-Ameerika kohta. Nii võta nüüd kinni. Ilmselt pean ma Toronto multi- ja subkultuursuse adumiseks (tegemist on ikkagi pea kahe Eesti suuruse linnaga) sinna veel mõned korrad tagasi minema.

Riin

Kuigi ma olen vahepeal roninud väga erinevate tornide otsa, on Toronto CN Tower mu vaieldamatuid lemmikuid

CN Tower'i juures meeldib mulle eriti klaaspõrand, kuhu enamus inimesi ei söanda peale astuda