Sisseelamisest

Kõigepealt, hääd kevadet! Isegi Kanadas on hakanud hanged sulama ning kõigi aegade uuest lumerekordist jäi puudu ainult 20 cm., sisuliselt üks lumetorm. Ja ma tulen täpselt kuu aja pärast koju, mis tähendab, et ma olen Kanadas olnud umbes 15 kuud. Mingis mõttes võiksin ma olla päris hästi sisse elanud või “integreerunud”, kuivõrd ma (1) suhtlen ainult kohalikega (ja mitte teiste omasugustega, välismaalaste või eestlastega, nagu see reeglina kipub juhtuma), (2) tunnen praeguseks päris hästi Kanadat ja olen siis ilmselt rohkem ringi reisinud kui mitmed kohalikud, ning (3) räägin kohalikku keelt (ma olen isegi omandanud teatud kanada aktsendi, mis ajab inimesed mu päritolu suhtes lootusetult segadusse). Ent on päris kindel, et assimileerumise faasi, mis tähendaks “vana nurka viskamist”, nagu Mihkel oma blogis Islandil teha lubas, ning mida mina tegin Tallinnast Tartusse kolides, ma Kanadas ilmselt ei jõua.

Üldse olen ma viimastel päevadel millegipärast rääkinud-kuulanud päris palju sisseelamise juttu. Reedel käisin sünnipäeval, kus sattusin rääkima aasta aega Jaapanis inglise keelt õpetanud kutiga. Ta oli kuidagi murtud ja rääkis, kuidas teda ei võetud lõpuni omaks. Kuigi ma püüdsin väita, et Põhja-Ameerikasse kolimine võiks olla oluliselt erinev Jaapanisse kolimisest, kus sa jääd alati “valgeks inimeseks”, vaidles ta mulle tuliselt vastu ja leidis, et see on enneolematu, et ma olen peale 15 kuud Kanada suhtes niivõrd optimistlik. Ent mingis mõttes saan ma temast muidugi aru, sest ilmselt läheb veel aastaid, enne kui mina siin täiesti “omaks” saan või siinne mulle täiesti “omaks” saab. Kuigi ma suhtlen päris palju ja kuigi ma ei saa öelda, et kõik mu suhted oleks pealiskaudsed, siis vahel tunnen ma kõige suuremat igatsust just “oma inimeste” järele, kel on sama taust, kes tunnevad mu minevikku ning kellega koos saab lihtsalt vait olla.

Riin