Taevasest ilust

Päikeseloojangud on ookeani ääres vapustavalt kaunid. Inimesed kogunevad neid vaatama - nii, nagu Provincetownis, nii ka siin Naplesis Mehhiko lahe kaldal, võtavad inimesed kaasa veini ja söögi, kokkupandavad toolid ja lauad ning naudivad seda loojuva päikese värvidemängu rannal. Kuigi Cape Codis oli see rituaal kuidagi veelgi täiuslikumaks arendatud kõikide oma rannale süüdatud lõkete ja kalaküpsetamistega, aga võib-olla on seal see nii sellepärast, et talved on seal ju külmad ja rannanaudingute aeg seega piiratud. Aga nii seal kui nüüd ka siin Floridas oleme seda päikesekummardamist meiegi harrastanud ja ma olen pisitasa aru hakanud saama, miks Ameerika vanades kultuurides päike nii suurt rolli mängis. Ja miks vanad eestlased pigem puid kummardasid ja metsajumalatele ohverdasid. Seda päikest on ju meie laiuskraadil nii kole vähe, siin saadab ta aga sind päevast päeva. Ta on kuum ja võib haiget teha, tema eest tuleb end kaitsa ja temasse austusega suhtuda, muidu võib asi halvasti lõppeda. Miami rannal nägime ühte tüüpi, keda päike oli pistnud. Kõikvõimalikke rescue-tüüpe igaüks oma neljarattalise aparaadiga, ilmus hetkega siit ja sealt kohale tosinkond. Seda peab küll ütlema, et kuigi üleüldine tervisekindlustus siin maal puudub, töötab esmaabisüsteem küll imekähku ja -efektiivselt. Sarnast pilti nägime ka Key Westi tee ääres, kus mingil põhjusel lebas kraavikaldal kanderaamil üks kaelatoega kutt, keda ümbritses üks kiirabiauto, kolm tuletõrjeautot ja vähemalt viis politseiautot. Kõik hullupööra vilkumas ja undamas. Aga see polnud nüüd küll enam päikseloojangute jutt, nii et sry...

Terv., Peep













Naplesi randadele pääseb otsekui auväravate kaudu. Siinpool on juba hämar, sealpool aga veel tolle päeva viimase pooltunni jagu madalaid päikesekiiri.


















Minu lõbusas mummulises rannakotis on päikseloojanguks vajalik staff - korgitser, vein, juust, viinamarjad ja rannarätikud...