Key West

Oleme kolmandat päeva Key Westis, mis asub umbes nelja sõidutunni kaugusel Miamist. Sinna viib rannariba, mis on kohati postidel seisva autotee laiune, mille vasakul käel on Atlandi ookean ning paremal Mehhiko laht. Juttude põhjal oli meil tekkinud mulje, et Key West on midagi Cape Codi tipul asuva geikommuuni Provincetowni sarnast, millest me augustis suurde vaimustusse sattusime. Key Westis on midagi provincetownilikku, ent ta on suurem, ilusaid siredaid poisse on silmnähtavalt vähem ning pealegi sattusime me Key Westi hooaja tipul, nii et linn on puupüsti rahvast ja möllu täis. Nagu Provincetowni, nii ka siin tavatsevad inimesed päikese loojumist tähistada, ent siin kogunevad massid mitte rannale, vaid promenaadile, mis on täis esinejaid, restorane ja pensionäre. Ja kui päike loojub, siis inimesed kilkavad vaimustunult - tõepoolest, well done, sun. Ent iseenesest on tegemist väga armsa linnaga, kus majad on puust, taksod on roosad ning mööda tänavaid vudivad kuked, kel puudub igasugune ajataju - üks hakkas täna kell 2 öösel igal täis- ja pooltunnil meie akna all meeleheitlikult kirema.

Minu jaoks on see esimene lõunamaareis, millegipärast pole ma varem palmide sekka sattunud. Ja vahelduseks on see päris mõnus. Õhtud on soojad, ei mingeid külmi tuuleiile. Loodus on metsik ja lopsakas, nagu oleks Tallinna botaanikaaia palmimajas, ning kõik postid on pelikane täis. Ookean on peaaegu sama soe nagu õhk ning täna näiteks oli üle 30 kraadi sooja. Nii et me olemegi peamiselt vees vedelenud, söönud mereelukaid ja joonud külma valget veini. Homme tahtsime minna Key Westist 70 miili kaugusel asuvale Tortuga ehk kilpkonnasaarele, ent kuivõrd meie õhtusöök venis tunde ja tunde plaanitust pikemaks, siis peaks me juba 3 tunni pärast sõitma hakkama, nii et see jääb ilmselt järgmiseks korraks. Parem lähme ja vaatame, kuidas Hemingway elas.

Riin