Mis ma peale kooliskäimise teen

Selle eelmise jutu peale päris üks, et mis ma siin Kanadas peale kooliskäimise teen. Küsimus selle kohta, kas mul siin ka mingi eraelu on, on mingis mõttes põhjendatud, kuivõrd Põhja-Ameerika doktoriõppe kohta ringleb müüt, mille kohaselt tamp on nii kõva ja tempo nii kiire, et inimestel ei jää aega isegi magamiseks, rääkimata eraelust. Kõige esimene semester peale Kanadasse jõudmist oli tõepoolest üsna intensiivne, ent praeguseks, mil inglise keeles kirjutamine-rääkimine ei võta enam nii palju energiat, on eraelu jaoks piisavalt palju aega. Samas on tõsi see, et pereelu elamine doktoriõppe kõrvalt oleks küll üsna keeruline ja neid, kes seda teevad ja hakkama saavad, on vaid mõned üksikud. See tähendab üksiti seda, et pereplaneerimise peale ei hakka siin keegi enne kolmekümnendaid isegi mõtlema mitte. Teise müüdi kohaselt tabab välismaal elajaid, lähedastest äralõigatuna, suhtlemisvaegus. Ka sel on mingi tõepõhi all, sest ma isegi tabasin end hiljuti mõtlemast selle peale, et kui tore ka poleks veeta üks semester kuskil mujal, näiteks Chicagos, on uuesti otsast alustamine ja mingi elu tekitamine parasjagu kurnav. Paraku paistab kehtivat see, et mida vanemaks sa saad, seda raskem on leida uusi sõpru (ma ei pea silmas lihtsalt lõbu- või kasu-sõpru, kui Aristotelese liigitust kasutada, vaid päris-sõpru). Ja see, et mul on siin aegamisi tekkinud umbes kaks sõpra, on üsna märkimisväärne saavutus. Londoni eelis on see, et kuivõrd siin linnas pole eriti midagi teha, siis on tudengipere üsna kokkuhoidev ja ettevõtlik. Nii et kui sul on tahtmist suhelda ja askeldada, siis siin võimalusi jagub. Ma arvan, et selles ongi nipp – tuleb tekitada võimalused, mille realiseerimine on igaühe enda asi; suhtlemisvaegus tekib siis, kui võimalusi pole.

Kui konkreetsemaks minna, siis minu teisipäeva õhtud täidavad ära kreeka kamba kogunemised ning kolmapäeva õhtutel püüan ma osaleda doktorantide kollokviumidel, mis reeglina lõppevad grad clubis ehk kraaditudengite baaris. Samuti püüame me Niciga ellu viia möödunud sügisel antud lubadust hakata korra nädalas käima jõusaalis. Ja treeningprogrammi teise osana käin ma mõnikord pühapäeviti klubis-pubis-urkas nimega “Call the Office” retropeol tantsimas, mis on üksiti osakonna doktorantide kogunemiskoht. See on ka enam-vähem kõik, mis ma kooliskäimise kõrval teha suudan, nii et mul jääks aega ka mõnede oluliste eestlastega lobisemiseks, ilukirjanduse lugemiseks ja filmide vaatamiseks. Ma loodan, et see oli ammendav vastus ning sellega saab duoloogia teemal, mis ma teen Kanadas, ametlikult otsa.

Riin


"Call the Office's" on tantsinud nii Peep kui Mihkel ja sinna satub ilmselt igaüks, kes peaks mulle siia külla tulema