Pittsburgh

Kui mõni käis Barcelonas, siis mina käisin vahepeal Pittsburghis, mis asub Londonist umbes 7 sõidutunni kaugusel Pennsylvania osariigis. Kuigi Pittsburgh pole Londonist palju suurem, on ta hoopis rohkem suurlinna moodi – võibolla ka seetõttu, et ta asub mägede otsas, mis annab linnale üsna uhke panoraami. Rangelt võttes pole ka London väikelinn, elanike arvu poolest Tallinna suurune, ent ta on kuidagi hajali ja planeerimata ja jätab väikelinna mulje. Mulle seostus Pittsburgh peamiselt Graham Greene’i raamatutega, kus ehedad ameeriklased (paksud, lärmakad ja enesekindlad) on kõik reeglina pärit Pittsburghist. Ent Pittsburghis on ka üks Põhja-Ameerika parimaid ülikoole (ameeriklased võtavad teatavasti kõrgkoolide edetabelit äärmise tõsidusega) ning mulle tuli teatava üllatusena, et Pittsburghi Ülikool loodi juba 1787. aastal (polegi ju palju noorem Tartust). Ülkooli peahoone oli ehitatud vana katedaali sisse (vt. pilti), millel on 39 korrust. Ja sinna katedraali oli kogunenud huvitav kombinatsioon Põhja-Ameerikas üsna kuulsatest bioloogiafilosoofidest ja filosoofia ajaloolastest, kes arutasid kahe päeva jooksul Aristotelese ühe biolooogiaalase teose ühe raamatu üle. Mina sattusin sinna oma lemmikprofessori Devini mahitusel, kelle erihuviks on nimelt Aristotelese bioloogia. Aristoteles on jahmatavalt tugev bioloog, täiesti arusaamatu, kuidas ta 4 sajandil e.Kr. jõudis nii täpsete ja moodsate tulemusteni. Ent see tekst, mida me arutasime, polnud teab kui filosoofiline. Palju oli juttu sugude tekkest, sellest, kui seksistlik on Aristotelese bioloogia ja näiteks sellisest nähtusest nagu superfetatsioon (mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ühe tsükli jooksul toimub kaks viljastumist – emane, kes on rase võib jääda uuesti rasedaks ja sünnitada mitu järglast, kel on erinevad isad). Nii et mu bioloogia-alane sõnavara muutus oluliselt avaramaks, ent filosoofiliselt ülemäära põnev just ei olnud.

Ja täna hommikul tuli järsku lumi maha. Ühelt poolt tõi see kaasa kojutulemise ootuse, mis välismaal olles on eriti magus. Teiselt poolt tähendab see muidugi seda, et kõigepealt pean ma valmis kirjutama kõik need kümned leheküljed kirjatöid, milles pole midagi väga magusat.

Riin

Ps. Tänase Ekspressi vahel on mingi lisaleht, “Teeviit” või kurat teab mis, kus on lugu Katzist. Palun lugege ja pange üks eksemplar kõrvale, et ma saaks ka hiljem lugeda.