Mu esimene ingliskeelne loeng

Peale selle, et too hull mees järjekordse maratoni maha jooksis, pole vahepeal juhtunud muud, kui et laupäeval sõitsid kõik minema, Mihkel Eestisse ja Kalad Niagara Fallsi ning meil Nicidega oli üks külalistevaba nädalavahetus. Nicid on olnud hirmus tublid – ma ei tea, kui rahul mina oleks, kui kuu aega jutti oleks maja nende külalisi täis, kuigi eks see muidugi sõltub külalistest – ja asjad on kenasti tasakaalus. Mihkli ilmne lemmik oli Nic 1, kellega nad mu meelest said lõpuks päris headeks sõpradeks, nii et Nic oli isegi veidi löödud Mihkli ärasõidust, sest ta just hakkas teda tundma õppima. Ja Oskar, kes küll vaimustatult silkab mõlema Nici vahet, võttis oma eriliseks lemmikuks Nic 2, kes Oskariga kannatlikult askeldab. Ja reedel käisime kogu meestekarjaga söömas, mis pani mind muuhulgas mõtlema, et pikemas perspektiivis oleks siiski kena, kui minu elus siin Kanadas oleks ka mõni naine, nii et tuleb kuskilt mõni leida.

Ja eile, s.t esmaspäeval pidasin ma oma esimese ingliskeelse loengu, muidu ma olen siin ju lihtne assistent. Kindlasti olen ma oma elus pidanud paremaid loenguid, aga ega tal miskit erilist viga ka polnud ja paar tudengit tulid isegi pärast kiitma. Ja see oli väga õpetlik, sest tuletas meelde, et mu inglise keel pole sugugi suurepärane, nii et mu soravus sõltub suuresti sellest, kui põhjalikult ma olen ette valmistanud – ma ei saa, nagu Eestis, minna välja selle peale, et küll ma end kuidagi välja räägin. Mingis mõttes tähendas see Kanadasse tulek umbes 5-6 aastat ajas tagasi liikumist, mu loengki meenutas oma rabeduses ja sõnade otsimises minu esimesi eestikeelseid loenguid. Teisalt on sellises otsast alustamises oma võlu ja mõnu, loengute ja ettekannete pidamine on jälle põnev (Eestis, ma mäletan selgelt, tundsin ma end vahepeal juba magnetofonina, muudkui vajuta nupule ja jutt hakkab käima). Ja üleüldse, hoolimata sellest, et ma olen siinsest keskmisest dokorandist siiski mõni aasta vanem ja vahest ka sellevõrra kriitilisem ja skeptilisem kogu akadeemilise masinavärgi suhtes, on mulle viimasel ajal lipsanud pähe sellised toredalt naiivsed mõtted nagu filosoofia on põnev! sellest rääkida on mõnus!, nagu ma oleks mingi kahekümnene, kes veel asjadest suurt miskit ei tea. Igatahes, ilm on meil jälle ilus, Peep ja Oskar tarbivad kuskil linna peal midagi, mina proovin kirjutada mingit artiklit ja kui ma selle valmis saan, siis sõidame lemmiklinna Chicagosse.

Riin