Minu esimene päris konverents!

Meil lõppes täna too suur konverents ja ma olen veel veidi elevil. Henrik ja Devin olid teinud seda konverentsi korraldades ära väga tubli töö. Mõnikord on taolistele konverentsidele aetud kokku suur hunnik kõnelejaid, kelle vahel sa pead siis valima ja lõppeks teed ikka vale valiku. Sel konverentsil oli kuus kõnelejat, kelle ettekannetele järgnes kommentaar, mis kujutas endast minikõnet. Ja kõnelejad ja kommentaatorid oli väga hoolikalt valitud, kõik tuntud nimed ja kõvad tegijad. Ja iseenesest oli pull, kuidas nendele nimedele, kelle raamatuid sa oled lugenud ja kelle kohta sa oled lugenud, järsku nägu tekkis. Ma ootasin eriti kohtumist Charlotte Wittiga, kelle raamatut Aristotlese kohta ma olen oma üsna erandlikult peaaegu 3 korda lugenud. Ja ta oli väga hea, aga ei midagi nii väga vapustavat. Kes mind raputas ja mu täiesti ära võlus, oli Mary Louise Gill – selline eatu daam, üsna noor, kelle silmad lõid sädemeid ja juuksed lehvisid ning kes mulle lõpuks ära seletas Platoni “kolmanda inimese” argumendi lahenduse. Nii et homme esimese asjana laenutan raamatukogust tema raamatud.

Konverentsil pidasid ettekande 4 doktoranti, mina ja Sean ja veel kaks mingitest muudest ülikoolidest. Ja meid Seaniga upitati üsna jõudsalt, nii et kui ma kellegagi rääkima hakkasin, siis ta üldjuhul juba teadis, kes ma olen ja kust ma tulen ja millega ma tegelen (ilmselt mängis mu imelik nimi ka veidi rolli). Ja laupäevasel õhtusöögil toppis Devin mind tagatipuks istuma kõige kõvemate sägade lauda kõige kõvemate sägade vahele, nii et nad pidid minust üsna põhjalikult huvituma juba lugupidamisest Devini vastu. Ja minu ettekandeks valmistumine oli muidugi klassikaline. Minu ettekanne oli pühapäeval kõige viimane, nii et ma neljapäeval leidsin, et mul on aega maa ja ilm. Reedel oli kõnelejatele õhtusöök Johni juures ja peale seda läksime Seani juurde peole, kus ma ilmselgelt jõin liiga palju veini, nii et järgmisel hommikul oli kell 8 ärkamine paras piin. Ja laupäeva õhtul oli õhtusöök osalejatele, kus ma ka enne hilisõhtut minema ei saanud. Nii et lõppeks tegin ma pool tööd ära ikkagi viimasel ööl. Aga ettekanne läks mul kenasti ja mind patsutati päris põhjalikult. Pärast sain veel meili, et “excellent piece of scholarship”. Nii et kui mul õnnestub veel ühes heas ajakirjas miskit ilmutada, siis ma olen loodetavasti oma akadeemiasse kuulumist õigustanud. Ja siis on küsimus selles, et kas sealt õnnestub ka midagi enamat välja pigistada kui hea akadeemiku.

Nojah. Täna õhtul lähme veel tähistama, Mihkel juba triigib kõrvaltoas oma roosat särki. Ja homme alustame Mihkliga oma ringreisi Ottawa suunas, kust me peaks tagasi jõudma neljapäeva paiku. Ja, kurat, see konverents oli ikka hea – andis sellele Kanadasse tulekule-olekule kaalu juurde.

Riin

* Teel konverentsile koos Krisiga, kes konverentsi ajal elas meie majas





* Selle maja ees, mida filosoofid jagavad koos muusikute ja klassikaliste filoloogidega