Seljataga on üks kiire päev. Hommikul oli mul üsna pinev arutelu oma stipendiumi teemadel. Ma ju sain sel aastal Eesti riigilt stipendiumi doktoriõppeks välisülikoolis ning vastutasuks andsin lubaduse kolme aasta jooksul peale lõpetamist Eestis tööle asuda. Siin on jällegi selline reegel, et kui sa saad välisstipendiumi, siis nad vähendavad su kohalikku stipendiumit. Nii et ma vaevasin mitu tundi oma pead erinevaid numbreid kokku liites ning mõteldes selle üle, et kui ma eesti stipist miskit ei võida, vaid ainult seon end lubadusega, kas poleks mõistlikum sellest üldse loobuda. Ja kui ma olin end juba umbe mõtelnud, põrkusin ma juhuslikult oma juhendaja Henrikuga, kes teatas, et nad otsustasid minu puhul reeglit eirata, mis on suurepärane, eriti seda silmas pidades, et mingi osa tollest eesti stipist sai meie reisu peal juba tuulde lastud. Ja samuti sain täna Tartu klassikalistelt filoloogidelt pakkumise osaleda ühes grandiprojektis, mille üheks eesmärgiks on tõlkida ära Aristotelese "Poliitika". Iseenesest väga ahvatlev pakkumine, mis võib küll takerduda selle taha, et grandis osalemiseks peaksid mul olema kehtivad töö- või muualased suhted Tartuga, mis mul hetkel ju puuduvad.
Selle kõige valguges - sinna ma tahtsingi ju jõuda - mõtlesin ma üsna põhalikult järele võimaluse üle veeta järgmine sügissemester täienisti Tartus ning jõudsin üsna hämmastavate tulemusteni. Esiteks sain ma aru, et ma olen oma Kanadas veedetud kuude jooksul olnud üsna enese ja oma eesti elu keskne, tegelenud peamiselt sisseelamise ning Eesti õigustamisega Kanada ees ja Kanada õigustamisega Eesti ees, nii et ma olen Kanada elust mõneti mööda vaadanud või elanud. Iseenesest on nad siin ju väga armsad. Tagantjärgi mulle meenub, et nii mitmedki kreeka kambast saatsid mulle suvel meile, et mis nemad teevad ja et mis mina teen ja et nad tunnevad minust puudust - ja ma vaatasin ka sellest kuidagi mööda. Ent preagu tundub mulle, et ma hakkaksin ka neist veidi puudust tundma. Ühelt poolt oleks ju väga mõnus Tartus või Tallinnas mõni loengukursus pidada, seda enam, et mul on tulnud paar oma meelest päris head mõtet. Ja eriti mõnus oleks mõnede inimeste ja asjadega veidi tihedamalt kokku puutuda. (See on pull, kuidas mujale elama asudes lööb koduigatsus välja igast kummaliste asjade igatsuses. Minu puhul olid nendeks eelmisel aastal peamiselt meri, Magda (s.t. Kalade koer) ja hapukoor. Sel aastal pole veel selge, kuigi hapukoore eest oleks ma endiselt nõus korralikku hinda maksma.) Ent teiselt poolt - ja see oli eriti üllatav - leidsin ma, et mul võiks Tartus hakata lihtsalt ja labaselt igav, sest meie Tartu "Frontisterion" ei suudaks üksi kuidagi täita seda auku või melu, mis siin toimub. Nii et sellised mõtted, aga nüüd peaks ma tõesti hakkama tegelema oma konverentsi ettekandega.
Emmates,
Riin
No comments:
Post a Comment