Sel nädalal olen ma vaevelnud ajavahe küüsis, mis tõendab, et ajavahe on suurel määral, kui mitte täienisti, psühholoogiline fenomen. Nii et ma olen pooled päevad maha maganud ja öösiti märkimisväärsetes kogustes ilukirjandust läbi lugenud. Ja vahepealne Eestis viibimine on erinevuse Põhja-Ameerika ja Euroopa doktoriõppe vahel, mis vahepeal juba õige ähmaseks muutus, mulle jälle teravasti silme ette tõstnud. Laias laastus ja markeerides võib öelda, et seal on kaks olulist erinevust. Eestis tähendab doktoriõpe paljuski seda, et sind jäetakse omapäi, teed, mis sa tahad, või jätad hoopis tegemata. Natuke õpetad, nokitsed (kuid ja aastaid) mingi teksti või tõlke kallal ning kord aastas presenteerid produkti – see kannab pidulikku nimetust “atesteerimine” – ning võtad noruspäi vastu manitsused produkti puudumise või vähesuse kohta. Kanadas tähendab doktoriõpe suuresti treeningprogrammi, mille eesmärk on tööturul võimalikult hästi läbi lüüa ja seejärel teisi omasuguseid treenida. Tuleb välja, et eelmisel aastal kirjutasin ma rohkem kui 300 lehekülge teaduslikku teksti, mis on rohkem (kui väitekirjad kõrvale jätta) kui viimase kümne aasta jooksul Tartu Ülikoolis. Mingis mõttes on see ju hea, sest võib juhtuda, et selle jooksul sa kirjutad end lahti ning satud millegi peale, mis on tõepoolest avaldamist väärt. Teisalt ei jää sellise tempo juures eriti aega mõtelda, eriti selle üle, mida ja miks sa teed, rääkimata sellest, et sa tunneksid end kunagi šarlatanina. Nagu Tom kunagi kenasti ütles, kui Euroopas valitseb impotentsus, siis Ameerikas vohab potents. Ideaalne oleks midagi nende vahepealset. Teine erinevus on eurooplaste vastumeelsus standartse akadeemilise töö, scholarly career'i vastu. See pole sugugi Tartu eripära, vaid hiljuti vestlesin ühe Islandi kutiga, kes õhinal rääkis (seejuures ta pole sugugi 22, vaid 29) kuidas tema ja ta sõbrad tahavad saada pigem kirjanikeks ja literaatideks. Põhja-Ameerikas on teaduslik karjäär treeningprogrammi peamiseks ja ülimaks sihiks.
Igatahes on mul olnud peal Tartu igatsus, nii et ma lõpuks helistasin ja kuulasin ära kõik Tartu suured ja väikesed lood. Näiteks kuidas meie asjaliku ja lugupeetud lektori Andrus Tooli loengusse oli registeerunud üllatuslikult palju tudengeid ja kuna kõik suured auditooriumid olid juba kinni, hakkab ta loenguid pidama Atlantise diskosaalis diskoripuldist. Mind ajab see kujutluspilt ikka veel itsitama. Sellised pool-lapsikud ja pool-koomilised lood tulevad ainult Tartus ette. Nii et lõpetuseks ühinen Uus-Meremaal õppiva sõbra sõnadega, et Tartu on oma infantiilsuses siiski ütlemata armas.
Riin
No comments:
Post a Comment