Enne seekordset Kanadasse tulekut oli meil kindel plaan, et ostame siin auto ja hoiame sellega rendifirmadele makstava raha pealt kokku. Ilus plaan oli… Auto leidmine ei valmistanud raskusi – pool päeva ja kaheksa aastat vana kõikide lisadega valge Ford Taurus, mis sõitnud 145 000 kilomeetrit ja mille hind koos maksudega pisut vähem kui kui 3000 dollarit (EEK = x 10,8), oli põhimõtteliselt olemas. Nüüd selgus aga, et ma olin alustanud valest otsast. Esmalt oleks tulnud ennast Kanada bürokraatiga kurssi viia. Nimelt peab selleks, et oma autole numbrimärgid saada ja siis sellega liiklusesse tormata, ära tegema kolm asja: heitegaasitesti, tehnilise ülevaatuse ja kindlustuse. Esimese kahega pole probleemi – kui osta auto diileri käest, siis korraldab need asjad ära tema. Probleem tekkis kindlustusega, sest tuleb välja, et ilma kohalike juhilubadeta ei saa autokindlustust teha. Traavisin läbi viis või kuus kindlustusfirmat ja vastus igal pool üks-ja-seesama: mine kohalikku transpordiametisse ja vaheta seal oma load ringi. Proovisin seda siis teha. Transpordiametist saadeti mind edasi juhilubade keskusesse, kus selgus, et Ontario lubade saamiseks on kolm võimalust: a) tulla nende juurde Eesti konsulaadist saadud originaaltõendiga, et mu load on ikka ehtsad jne., ning siis umbes paari nädala jooksul peaksin saama oma Eesti lubadele (juhistaaž ja kategoooriad, millest oleneb kindlustusmakse suurus) vastavad load; või b) maksta kokku umbes 125 dollarit ja teha kohapeal ära eksamid ning saada siinsed algajaload. Olin juba viimase variandiga nõustumas (ega ma nüüd Torontosse konsulaati ka selle pärast ju sõitma ei hakka, ning keegi ju ei tea, millal sealt sellise paberi üldse saab), aga otsustasin siiski kindlustusest veel asja uurida, et mis näiteks selliste lubadega kindlustusmakse hinnaks kujuneb. Seal selgus hoopis, et algajalubadega kindlustust ei tehtagi, pealegi peab nende lubadega olema autot juhtides mingi perioodi sinu kõrval keegi „pärislubadega“ tüüp. Nii see asi siis lõppes: kaks päeva jalgsi, busside ja taksodega (lubadekeskus paikneb neil Londonis näiteks linnast väljas keset põldu, kuhu ei käi ükski buss), Kanada ametiasutuste järjekordi, oma loo 100-kordset esitust ja tulemuseks tõdemus, et seda bürokraatiat ma ei murra… Loo head küljed? Sain korraliku treeningukoormuse ilma jooksmas käimata; tõdesin, et Eesti bürokraatia on lapsemäng võrreldes Kanada omaga; Riin sai rahus eksamiks õppida, sest mind polnud teda tüütamas; Londoni linn ja selle ühistranspordisüsteem on mul selge kui seebivesi (võin hakata konsultatsioonide andmisega teenima, kui mõni eestlane peaks veel juhuslikult sellisesse linna, nagu London, ON sattuma); Riin ei pea kevadel auto mahamüümiga oma pead vaevama…
Terv., Peep
PS! Riin tegi oma hiigeleksami edukalt ära ja nüüd on puhkus!
No comments:
Post a Comment