Empire State Building

Impeeriumiriigi maja katusele pääsemiseks on vaja läbida tõeline kadalipp: kõigepealt on vaja end läbi murda igasuguste atraktsioonide piletite pakkujatest, siis eskalaatorijärjekorrast, siis turvaväravatest, siis piletikassajärjekorrast, siis pildistajatest, siis esimese lifti järjekorrast, siis elektroonilise giidi letist, siis teise lifti järjekorrast... Kuni lõpuks üles jõuad, oled higine ja absoluutselt tüdinenud kõigest sellest turistijamast, ning vannud endale ja oma kallile kaaslasele, et ei ühtki kuradi atraktsiooni ega järjekorda enam. Ja kui me seda veel päeval oleksime teinud, mil kõik need järjekorrad, mis eile (20.08) hilisõhtul olid ikka suht talutavad, on kümme või sada korda pikemad, sellest andsid ettekujutuse kõik need hiigelruumid kassade ja väravate ja liftide ees, mis sadade meetrite pikkuste nööridega olid labürintideks jaotatud... Uuh, selle peale ei taha mitte mõeldagi (pealegi olen ma kord varem New Yorgis olles näinud seda järjekorra lõppu, mis ESB seest välja tänavale vonkles)... Igatahes - käisime üleval ära, kaotasime üksteist seal peaaegu ära, sest mina kukkusin pildistama, aga Riin läks sisse tuule- ja vihmavarju, ja leia siis seal sadade ameeriklaste, itaallaste, poolakate, sakslaste, araablaste ja tont teab veel kelle kõigi hulgast seda ühte ja õiget kätte. Aga lõpp hea, kõik hea ja kodutee läbi vihmamärgade ning New Yorgi kohta üsna hõredate tänavate - eks me ka vältisime neid kõige rahvarohkemaid paiku - kujunes üsna mõnusalt romantiliseks.

Terv., Peep

* Killuke öist "suurt õuna" ülalt vaadatuna

* Natuke romantikat pärast turistilõksust pääsemist