Amishid ja muud värgid teel New Yorki

Elame uhkesti Broadwayl. Saime lõpuks neljapäeval sealt bloody Londonist minema ja ületasime õhtul Niagara Fallsis üsna libedalt piiri. Piirivalvur veel uuris, et mida kanadalased teevad, ja et kas nad ka midagi muud peale ostmise teevad. Kuna Ameerikas on paljud asjad, nagu näiteks bensiin, siiski odavamad kui Kanadas, siis paistab see kanadalaste ja ameeriklaste suhe kuidagi saranane soomlaste ja eestlaste suhtele. Igatahes järgmisel hommikul langesime kuidagi Niagara Fallsi turistilõksu ja sõitsime paadiga, ronisime vaatetorni ja matkasime jalgsi kose all – ja käitusime nagu kaks tüüpilist eestlast või eurooplast. Olime ainsatena sinistes vihmakeepides, mille me olime saanud eelmiselt atraktsoonilt, kui kõigil teistel olid juba uued kollased vihmakeebid (meid vaadati ikka üsna imelikult, kui me teatasime, et me tõesti ei taha uut vihmakeepi, sest meil juba on üks), ronisime üle aia ja proovisime igal võimalusel grupist kõrvale hiilida ja oma teed minna. Üldiselt võtsime me peale seda vastu otsuse käituda Ameerikas nagu ameeriklased – minna lamba kombel sinna kuhu läheb mass ja mitte viriseda tohutu hunniku prahi üle, mida me siin iga liigutusega toodame. Peale Niagara Fallsi ameerika üledoosi tegime me väga õige otsuse hoida kiirteedest kõrvale ja vaadata tee peal üle mõned amishite külad. Kui Ameerika peale mõelda, siis esimese asjana ei tule ilmselt pähe loodus, aga tuleb välja, et loodus on üks asi, mida tasub Ameerikasse vaatama tulla. See on selline uhke ja lopsakas ja üsna metsik. Kui nii Katz kui Ester on kurtnud, et mäed on ilusad küll, aga ilma silmapiirita hakkavad närvidele käima, siis siin on mäed pluss (!) silmapiir. Ja amishid leidsime üsna kerge vaevaga üles. Nende majad olid ainsad kuhu ei läinud elektriliine ning kus pesu kuivas väljas. Neid kolistas oma kaarikutes meile õige palju vastu, kõik kusjuures väga noored. Ilmselgelt olid nad harjunud sellega, et neid jõllitatakse, aga nad ei lasknud end sellest sugugi häirida, vaid lehvitasid rõõmsalt. Peale amisheid jõudsime me indiaanlaste reservaadi pinnal asuvasse kasiinosse. Üldiselt see pilt oli üsna mõjuvõimas – keset inimtühje nõlvu ja mägesid üks hiigelsuur hoone. All umbes meie raekoja platsi suurune kasiino ja üleval hotell, mis oli muide viimse kohani välja müüdud. Kõik see meenutas üht Simpsonite osa, ainult et ühtki purjus indiaanlast ei hakanud silma. Ja täna (18.08) õhtul jõudsime lõpuks New Yorki. Kui Chicago jättis esimese hooga äärmiselt stiilse, salapärase ja puhta mulje, siis New York on üsna must, maitsetu ja paaniline, aga selle kõige kõrval hämmastavalt hubane ja kerge. Hea on siin olla. Vaatame, mis homme saab.

Emmates,
Riin
* Amishid ostukäruga, üsna harva ette tulev pilt, tehtud läbi autoakna

* Peep, kes räägib vahetpidamata indiaanlastest, võttis sisse indiaanlase poosi

* Niagara Falls, Ameerika poole pealt