Õpetamisest

Tallinna filosoof, vist ainus peale minu, kes on oma kraadi omandanud Põhja-Ameerikas, leidis, et tema ei suudaks Ameerikas õpetada, kuna seal sa pead olema pidevalt meelelahutaja rollis. Tõsi, Eestis polnud kuigi keeruline olla populaarne õppejõud. Kui ma lisaks soravale esitusele, mida tudengid ammulisui kuulasid, küsisin veel mõnikord nende arvamust ning andsin neile pisut tadasisidet, siis jättis see neile nii sügava mulje, et mõned mu tudengid tulid seda mulle veel aastaid hiljem meenutama.

Ameerikas see nii lihtne pole. Siin tuleb tõepoolest olla pisut rohkem meelelahutaja rollis. See ei tähenda, et sa pead neile delikatesside asemel pakkuma võimalikult söödavaks mälutud kiirtoitu. See tähendab seda, et sa pead muutma oma kursuse sisu (eriti kui tegemist on sissejuhatavate kursustega) tudengite jaoks haaravaks ja köitvaks - suutma tõmmata seoseid eri valdkondade vahel, näidata, kuidas teatud teoreetilised probleemid ning nende lahendused võiksid haakuda nende igapäevaelu ning teadustes toimuvaga, tekitada arutelu. Selline "meelelahutamine" nõuab  pingutust, põhjalikku ettevalmistust ning erudeeritust. Palju lihtsam oleks minna ja rääkida oma jutt ära tundmata erilist muret selle pärast, et kas ja mil määral tudengid sind üldse jälgivad. 

Siinne tudeng on nõudlik. Kui sa pead neile järjepanu loenguid, millest valdav osa jääb neile hoomamatuks, siis ei kuula nad sind viisakalt ära, nagu mina seda bakalaureuse tudengina tegin, mõeldes, et ju see nii peabki olema – sügav, kuigi paljuski arusaamatu. Ma arvan, et siin nad lõpuks ei tuleks enam loengutesse ning annaksid sulle kursuse lõpul ka vastava  hinnangu. Teine asi, mis tollele Tallinna filosoofile häirivalt mõjus, on see, et siin ei hinda õppejõud mitte ainult tudengeid, vaid tudengid annavad kursuse lõpul hinde ka õppejõule.

Aga kui sul õnnestub tudengid endaga kaasa tõmmata, siis tänuväärsemat publikut on raske leida. Üht võib Ameerika tudengite kohta küll öelda – nad pole lambad (kui nüüd kasutada blondi väljendit oma šveitsi bakalaureuse tudengite kohta, kellega koos ta mõningaid loenguid võtab). Neil on terav pilk, nad on ettevalmistunud, uudishimulikud ning mõtlemisaltid, vahel isegi (meie mõistes) pisut agressiivsed – nad ei võta su väiteid otsemaid tõepähe, vaid küsivad küsimusi, uurivad, toovad näited, mis su väitega ei haaku. Teisisõnu, nad tõesti proovivad sinust aru saada, oma seniste teadmiste ning kogemuste põhjal sinu väite üle järele mõelda. Selline loeng, kus sa kannad oma materjali ette, kuid sellele ei järgne mingit arutelu, on läbikukkunud. Hea loeng on selline, kus sa tõmbad tudengid kaasa nii, et tekib dialoog, kus tudengid on ühed vestluspartnerid, kus sa mitte ei räägi filosoofiast, vaid filosoofia sünnib kohapeal. Peale selliseid loenguid olen ma veel mitu tundi elevust täis. See kõik – nii dialoog kui selline elevus – on minu jaoks natuke uudne. Ma pole seda õpetamise puhul varem eriti kogenud (ei Eestis ega Kanadas). Ja see on tegelikult miski, mille pärast tasus see Ameerikasse tulek ette võtta küll.