Tuesday, May 7, 2013

Montpelier


Nädalavahetusel otsustasime Justiniga korraldada sünnipäeva puhul väikse väljasõidu. Algul mõtlesime minna Colchesteri, mis on Burlingtoni kõrval suuruselt teine linn (oma 20 000 elanikku), aga kiire guugeldamise tulemusel selgus, et Colchester asub minu majast 9-minutilise taksosõidu kaugusel, mis ei anna just väljasõidu mõõtu välja. Seepeale otsustasime minna Vermonti osariigi pealinna Montpelier’i, mis asub Burlingtonist pooletunnise bussisõidu kaugusel, aga mis oli nii oma nägu ja tegu, nagu oleks teise riiki reisinud.

Ma olen aru saanud, et tõelised vermontlased ei peagi Burlingtoni õigeks Vermonti linnaks. Burlington on oma 40 000 elaniku ja 6 ülikooliga paras suurlinn, kus ajavad asju kõikjalt kokku tulnud linnainimesed (flatlanders, nagu nad neid kutsuvad, kel pole õiget sotti elust mägedes). Tõeline vermontlane elab mägede vahel väikelinnas või talus, ei lukusta uksi, käib kõikjal jalgsi ning on rahulik, uhke ja otsekohane (sellest, kuidas siinkandi inimesed eestlasi meenutavad, tuleks omaette lugu kirjutada). Aga sellest hoolimata on vermontlased äärmiselt edumeelsed (nii et kindlasti mitte maamatsid). Vermont oli esimene osariik (õigupoolest oli ta sel ajal veel Vermonti Vabariik, mitte osariik), mis keelustas orjapidamise (1777) ja ühtaegu ainus osariik, kus Ku Klux Klanil ei õnnestunud kanda kinnitada. Vermont oli esimesi osariike, mis andis naistele valimisõiguse (1870) ning esimene osariik, mis legaliseeris samasooliste abielu seaduste tasemel (2009). Minu meelest üsna muljetavaldav. Ja kõik tulised vaidlused ülalmainitud teemadel toimusid sealsamas Montpelier’i parlamendihoones.

Montpelier asub vahetult keset Rohemägesid (Green Mountains), mis siit Burlingtonist vaadatuna paistavad erksinised, aga mis lähemal vaatlused osutusid siiski rohelisteks. Kuna seal puudus Champlaini järve tuul (meretuul, nagu ma seda kutsun), siis oli seal nii tapvalt palav, et isegi restoranid sulgesid keskpäeval uksed ning linnake pidas siestat. Restorane oli seal 7000 elaniku kohta omajagu, mis pole muidugi ülemäära üllatav. Vermontlased võtavad söömist äärmise tõsidusega ning võivad tundide kaupa näiteks erinevatest peeditoitudest rääkida (sellest tuleks ka omaette lugu kirjutada). Lisaks Šveitsi mägiküla atmosfäärile tundsin ma pidevalt värskelt hööveldatud puidu lõhna, mis minul seostub Mõisakülaga, kus elasid mu vanavanemad. Ainult et erinevalt Mõisaküla sovjetlikulst funktsionalismist ääristasid Montpelier’i tänavaid sajandivanused uhked häärberid. Me kõiki tänavaid ei jõudnud läbi käia, aga kui peatänavate järgi otsustada, siis pole sinna viimase saja aasta jooksul ühtegi uut maja ehitatud. Lisaks kõigele eelnevale oli seal sügav Edmontoni taevas, kus tähed särasid eredamalt kui augustikuus Randveres (valgusesaaste oli seal muidugi olematu). Nii et suhteliselt omanäoline ja jõuline segu. Ja üldse, mida rohkem ma seda osariiki tundma õpin, seda sümpaatsemaks ta mulle muutub. Väike, aga munadega. Tundub, et ma olen pimeda kanana siit hiigelriigist leidnud üles kõige minulikuma (seega 
eestilikuma) paiga


Ronisime ühe mäeotsa peale, kust siis avanes selline vaade. 


Lisaks eelkirjeldatule, oli seal ka pisut Veneetsiat.  



Supirestoran, mis vääris oma nime. Need supid viisid keele alla.


Parlamendihoone.



Kevadhommik











Tuesday, April 9, 2013

Väike vahepala

Täna toimus meil osakonna koosolek. Siin on selline tore komme, et see, kelle artikkel avaldamiseks vastu võetakse, ostab ülejäänutele pizzat. Seekord ootas meid ees virn pizzasid, kuna meie noore osakonna juhataja artikkel võitis suure konkursi, see avaldatakse uhkes ajakirjas ning selle võiduga käis kaasas ka märkimisväärne rahasumma. Ta plaanib oma pere viia Floridasse, aga mina leidsin, et ta võiks nad viia hoopis Euroopasse, Pariisis on ju samuti Euro Disneyland, mis (nagu ma oma kogemusest tean) on nii cheesy, et see on juba cool. Kui juba jutt läks asjade peale, mis on cheesy aga cool, siis uuris minu kolleeg, et mida ma arvan Winny Puhhist. Nad jäid küll Eurovisioonist napilt välja, aga nad on ilmselgelt vallutamas maailma ning nad on jõudnud isegi minu pisikesse Burlingtoni. Sest see kolleeg on vähemalt viies inimene, kes tahab minuga rääkida Winny Puhhist. 

Igatahes, selle koosoleku eesmärgiks oli välja selgitada järgmise aasta kõnelejad. Siin toimub paar suurt avalikku loengut, kuhu kutsutakse kohale absoluutsed superstaarid. Lisaks otsustati ära järgmise aasta osakonna kollokviumi kõnelejad. Osakonna kollokvium on samuti väga prestiizne üritus, seda enam, et kõnelajaid on ainult 6 ning eelnevatel aastatel on nad kõik olnud omas vallas tuntud tegijad. Tahvlil oli oma 20 nime, toimus 4 hääletusvooru, kuni sõelale jäid 6 nime. Minu pakkusin välja Henriku ja Toomase, kes on ju järgmisel aastal minu lähedal New Yorgis, selgitasin nende tausta ning seda, et miks nad on minu meelest head valikud. Toomas paitis selles nimekirjas silma selle poolest, et ta oli ainus, kes pole avaldanud paari raamatut. Aga see, mis juhtuma hakkas, oli mõneti hämmastav. Keegi mu kolleegidest pole Tomist varem kuulnud, aga ju nad tajusid, et see on kuidagimoodi oluline nii nende oma eestlasele Burlingtonis, kui ka tollele teisele eestlastele New Yorgis. Igatahes, üks mu kolleeg teise järel hääletas Toomase poolt, kes omandas üksiti hüüdnime Tommy Lott (my vote goes to Tommy Lott). Nii et lõpuks pääses Toomas edasi esimeses hääletusvoorus, edastades selliseid tüüpe nagu P. Singer, J. Perry ja Henrik, kes kõik langesid konkurentsist välja. See tegi mul meele nii härdaks, nagu Eesti oleks Eurovisiooni võitnud. Nad on mul siin ikka parajad nunnud.  



Sunday, March 31, 2013

San Francisco


Istun oma hotellitoas San Franciscos, kaheksandal korrusel, ning ilmetlen Union Square'ile avanevat vaadet. Ma olen seda vaadet imetlenud juba kolm päeva, aga see võtab mul ikka pisut hinge kinni. 


San Francisco on imeline linn. Värviline, puhas, eklektiline, esteetiline, inimesed ei rahmelda ringi, vaid kõik toimub rahulikult ja väärikalt, taamal kostva blues'i taustal. Lääneranniku  Chicago (lisa värvi ja palme ning õitsvaid kirsipuid).     

Eile lõppes siin 4 päeva kestnud Ameerika Filosoofia Ühingu Lääneosa (APA Pacific) aastakonverents, mis on ilmselt üks parimaid filosoofia konverentse üldse. Kuna Lääneosa konverentsid toimuvad tavaliselt mõnes päikeselises lääneranniku linnas, siis tuleb siia kohale kõige suurem hulk superstaare, mis tähendab palju häid ettekandeid. Ja valik on muidugi väga suur, sa saad valida nii 30 paralleelselt toimuva sektsiooni vahel. Mina kommenteerisin üht Platoni Riiki käsitlevat ettekannet. Tuleb välja, et ma suudan edukalt esineda Platoni eksperdina, paljudele tuli üllatusena, et see pole sugugi mu peamine uurimisvaldkond. Ja üks tüdruk tuli küsima, et kas ta võib üht minu ideed kasutada oma artiklis. 


Ja kui ma ei kuulanud ettekandeid, siis kolasin ma koos Hande ja Octavianiga linnas ringi. Kõige parem asi selle konverensti puhul on see, et sul on võimalus kohtuda oma sõpradega. Michael oli siin, samuti terve hulk sõpru Edmontonist. Ja üldse tuleb välja, et mul on aastate jooksul siginenud terve hulk tuttavaid, nii et ma pidevalt kohvitasin ja lõunatasin kellegiga. Aga ma sain ka paar uut tuttavat. Kõige toredam oli see, kuidas üks saksa aktsendiga härrasmees tuli mulle end tutvustama, öeldes, et mul on vist seos Tartu Ülikooliga. Ja tema, näed, viibis hiljuti Tartus ning oponeeris üht doktoriväitekirja. Tegemist oli muidugi Toomase oponendiga, kelle Platoni artikkel oli üks esimesi tekste, mida me esimesel kursusel lugesime (see artikkel ilmuski ainult eestikeelses tõlkes). Rääkisime pikalt Tartust ning lõpuks lubasin talle koos Tomiga järgmisel aastal külla minna.  


Aga nüüd pean hakkama vaikselt sättima, varsti on aeg hotellist lahkuda. Samas mu lennuk väljub alles kell 10 õhtul, nii et mul on veel terve päev aega seda linna nautida. Ma ei teagi, mida endaga ette võtta. Alguses mõtlesin minna MoMa'sse (moodsa kunsti muuseumisse), aga ilm on nii ilus ja päikeseline, et siseruumid ei tundu enam kuigi ahvatlevad. Võibolla jalutan Haight Ashbury'sse või hoopis ookeani äärde. Aga selge on see, et ma pean jätma piisavalt aega einestamiseks. Ookeaniäärsete linnade eripära on see, et toit viib keele suust. Ma arvan, et ma pole varem söönud nii maitsvaid krevette, krabisid ja sushit. Nii et ma hoidsin oma hommikusöögi minimaalsena, et päeva jooksul veel vähemalt kolm korda einestada. 


Igatahes, embus teile sinna külma Eestisse ja ma loodan, et teil olid toredad lihavõttepühad.  

Sunday, March 3, 2013

Õpetamisest


Tallinna filosoof, vist ainus peale minu, kes on oma kraadi omandanud Põhja-Ameerikas, leidis, et tema ei suudaks Ameerikas õpetada, kuna seal sa pead olema pidevalt meelelahutaja rollis. Tõsi, Eestis polnud kuigi keeruline olla populaarne õppejõud. Kui ma lisaks soravale esitusele, mida tudengid ammulisui kuulasid, küsisin veel mõnikord nende arvamust ning andsin neile pisut tadasisidet, siis jättis see neile nii sügava mulje, et mõned mu tudengid tulid seda mulle veel aastaid hiljem meenutama.

Ameerikas see nii lihtne pole. Siin tuleb tõepoolest olla pisut rohkem meelelahutaja rollis. See ei tähenda, et sa pead neile delikatesside asemel pakkuma võimalikult söödavaks mälutud kiirtoitu. See tähendab seda, et sa pead muutma oma kursuse sisu (eriti kui tegemist on sissejuhatavate kursustega) tudengite jaoks haaravaks ja köitvaks - suutma tõmmata seoseid eri valdkondade vahel, näidata, kuidas teatud teoreetilised probleemid ning nende lahendused võiksid haakuda nende igapäevaelu ning teadustes toimuvaga, tekitada arutelu. Selline "meelelahutamine" nõuab  pingutust, põhjalikku ettevalmistust ning erudeeritust. Palju lihtsam oleks minna ja rääkida oma jutt ära tundmata erilist muret selle pärast, et kas ja mil määral tudengid sind üldse jälgivad. 

Siinne tudeng on nõudlik. Kui sa pead neile järjepanu loenguid, millest valdav osa jääb neile hoomamatuks, siis ei kuula nad sind viisakalt ära, nagu mina seda bakalaureuse tudengina tegin, mõeldes, et ju see nii peabki olema – sügav, kuigi paljuski arusaamatu. Ma arvan, et siin nad lõpuks ei tuleks enam loengutesse ning annaksid sulle kursuse lõpul ka vastava  hinnangu. Teine asi, mis tollele Tallinna filosoofile häirivalt mõjus, on see, et siin ei hinda õppejõud mitte ainult tudengeid, vaid tudengid annavad kursuse lõpul hinde ka õppejõule.

Aga kui sul õnnestub tudengid endaga kaasa tõmmata, siis tänuväärsemat publikut on raske leida. Üht võib Ameerika tudengite kohta küll öelda – nad pole lambad (kui nüüd kasutada blondi väljendit oma šveitsi bakalaureuse tudengite kohta, kellega koos ta mõningaid loenguid võtab). Neil on terav pilk, nad on ettevalmistunud, uudishimulikud ning mõtlemisaltid, vahel isegi (meie mõistes) pisut agressiivsed – nad ei võta su väiteid otsemaid tõepähe, vaid küsivad küsimusi, uurivad, toovad näited, mis su väitega ei haaku. Teisisõnu, nad tõesti proovivad sinust aru saada, oma seniste teadmiste ning kogemuste põhjal sinu väite üle järele mõelda. Selline loeng, kus sa kannad oma materjali ette, kuid sellele ei järgne mingit arutelu, on läbikukkunud. Hea loeng on selline, kus sa tõmbad tudengid kaasa nii, et tekib dialoog, kus tudengid on ühed vestluspartnerid, kus sa mitte ei räägi filosoofiast, vaid filosoofia sünnib kohapeal. Peale selliseid loenguid olen ma veel mitu tundi elevust täis. See kõik – nii dialoog kui selline elevus – on minu jaoks natuke uudne. Ma pole seda õpetamise puhul varem eriti kogenud (ei Eestis ega Kanadas). Ja see on tegelikult miski, mille pärast tasus see Ameerikasse tulek ette võtta küll.  

Saturday, February 2, 2013

Hullud ameeriklased


Ameeriklased on hullud. Sellist töötegemist nagu siin toimub pole mina varem näinud, ka Kanadas mitte. Ma hakkan aru saama Toomasest, kes tuli Cornellis õppimise ajal mulle Londonisse külla ning leidis, et Kanada on nagu sõõm värsket õhku, inimesed on normaalsed. Siin nad teevad tööd sellise pühendumisega, nagu sõltuks sellest nende elu.

Ilmselt on igas kollektiivis mõni, kes on võimekas ja andekas ning teeb teistest (või teiste eest ära) rohkem tööd. Siinses akadeemias on selliste inimeste kontsentratsioon kõige suurem, kõik töötavad nagu hullud. Selle tulemusel on tase muidugi väga kõrge. Minu Ameerika mõttes täiesti keskmise suurusega osakond (11 liiget) teeb silmad ette enamusele Euroopa esindusülikoolide osakondadele. Pooled mu kolleegidest on silmapaistvalt andekad ning omas vallas väljapaistvad ning ka ülejäänud on meie mõttes üle keskmise produktiivsed.

Selles on midagi imetlus- ja kadestusväärset. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas nad suudavad õpetamise ning tudengitega tegelemise kõrval (mis võtab lõviosa ajast) mööda konverentse silgata ning avaldada ühe artikli teise järel, kõik muidugi tippajakirjades. Teisalt on selles ka midagi pisut imelikku või ebainimlikku, masinlikku ehk. Ma ei kujuta kuidagi ette, et keegi siin tuleks ja kurdaks, kuidas tööd on liiga palju või tudengid on laisad või mõte ei tööta. See ei tule kõne allagi. Sa oleks siin nagu viiemeeste klassis, kus sa ei lähe rääkima sellest (ja polegi nagu kellegi juurde eriti rääkima minna), kuidas sina said hoopis nelja.

Kohati ma ei saa täpselt aru, mis neid niimoodi tagant sunnib. Huvi oma asja vastu? Kahtlemata, ilma selleta ei tee midagi, aga see ei saa olle ainus põhjus. Palk? Vaevalt küll, ameerika mõttes pole ülikooli professorite palk midagi nii väga suurejoonelist, üle keskmise aga mitte märkimisväärselt. Lugupidamine? Nojah, vähem kui 10% doktorantidest õnnestub endale professori töö leida, nii et akadeemilises sfääris on see kõrges hinnas. Aga mis puudutab tugendeid või akadeemiavälist avalikkust üldse, siis tundub mulle, et Eestis (ja üldse saksa taustaga paikades) on ülikooli professori amet kõrgemas hinnas. Mitte et siinsed tudengid sind ei respekteeriks, aga ei saa ka öelda, et nad sind ülemäära respekteeriksid. Või vahest on asi nende valikuvõimaluses? Kui ikkagi ühele kohale kandideerib sadakond inimest, siis sa loomulikult valid välja need säravamad ning võimekamad.  

Alguses oli siinne töökultuur mulle üsna harjutatu. Ma arvasin, et ma olen üsna töökas või kui mitte töökas, siis vähemalt suudan end õigel ajal kokku võtta. Selline Eesti tõugu tööhobune, kes sammub jõudsalt, aga omas tempos. Siinne kontekst sundis mind järsult galopile. 90% ärkveloleku ajast pean ma pidevalt mõtlema ja keskenduma, lülituma ühelt teemalt teisele ning olema seejuures särav ning innustav. Alguses võttis see kõik mind päris võhmale, aga nüüd hakkan pisitasa harjuma. Ühelt poolt pole see paha. Varem ma ei teadnudki, et ma olen selliseks galopiks võimeline. Teiselt on ka üsna selge, et väga pikalt ma niimoodi tööd rabada ei viitsi. Mõne aja pärast oleks aeg pilk tagasi Euroopa poole suunata.

Tuesday, January 15, 2013

Lubadused


Ma olen jälle tagasi Burlingtonis ning täna algas uus semester. Ei saa öelda, et ma oleksin siinolemisega päris ära harjunud. Kui Münichi lennujaamas minu passi uurides küsiti, et kas ma elan Eestis, siis ma teatasin, et “Jah”, “Või siiski mitte, ma elan Kanadas” “Ei, vabandust väga, ma elan USAs”. Ilmselt see mu usaldusväärsust just ei tõstnud. Aga üldiselt on mu nn. spetsialistiviisa hämmastavalt mõjuvõimas, jalutan üle piiride vilet lastes.

Sel aastal võtsin ma uue aasta vastu Berliinis katusel, mis vääriks omaette lugu. Ja võibolla just seetõttu (veidi tavalisemates oludes poleks see mulle ilmselt pähe tulnud) andsin ma paar uusaastalubadust. Üks lubadus on hakata regulaarselt (vähemalt korra nädalas!) siia blogisse kirjutama. Mul on välismaal elav sõber, kes on alati olnud verbaalselt väga võimekas, oluliselt võimekam kui mina. Ja ehk just seetõttu on võõrkeele mõju tema eesti keelele kuidagi eriti tuntav. Ja see on pisut kurb. Päris kindlasti pole ka mina sellest mõjust prii, aga enda puhul on seda raskem tähele pannu. Sellega tuleb hakata veidi teadlikumalt tegelema, nagu näiteks siia blogisse kirjutama.

Teine lubadus on muuta oma eluviisid veidi tervislikumaks: käia mõnikord trennis ja magada vähemalt 6-7 tundi päevas. See on ilmselt kõige pikema habemega uusaastalubadus üldse, aga mingis mõttes kõige elulisem. Ma olen väga selgelt aru saanud, et minu praegune töökoormus on selline, et ilma hea füüsilise baasita on isegi minu vintskel organismil sellega pisut raske hakkama saada. Selle lubaduse pidamine nõuab vaieldamatult kõige suuremat pingutust ja oma juurdunud harjumuste paigalt kangutamist. Ma olen alati olnud paras ööloom ning trennis käisin ma viimati siis, kui ma elasin Tartu ilma pesemisvõimalusteta korteris (ja isegi siis jõudsin ma harva saunast kaugemale).

Kolmas lubadus on hakata regulaarselt (näiteks korra kuus) New Yorgis käima, mis pole minust ju sugugi kaugel. Avastada seda linna jupp jupi haaval, üks etendus või kontsert korraga. Ja seda peamiselt seetõttu, et mul oleks aegajalt rääkida ja mõtelda ka millestki muust peale oma töö ja tudengite. Selle lubaduse täitmise tõenäsus tõuseb järsult aasta teises pooles, mil New Yorki postdokki tegema saabub härra Lott. Nii on toimumas teatud vägede koondumine, hiljuti kolis härra Murre Zürichisse blondide lähedusse. Ja see on ju väga tore.

Ja juba on ilmnenud konflikt minu lubaduste vahel. Varem polnud mul kuidagi aega seda lugu kirjutada ning nüüd ma päris kuut tundi und enam välja ei venita.

Igatahes, head uut aastat, suur embus ning kohtumiseni pühapäeval!