Jasper (jälle)

Ma olen vahepeal otsapidi Vancouverisse jõudnud, aga kõigepealt paar sõna eelmisest reisist. Peale konverentsi käisime me Tomi, Hendi ja Seaniga Jasperi rahvuspargis. Me moodustasime peaaegu ideaalse reisiseltskonna, keegi ei käinud kellelegi närvidele, isegi peale nädalapikkust pead-jalad koos elamist minu kahetoalises korteris. Kambavaim ja küünarnukitunne nagu keskkoolis. Sean juba leidis, et kui Tom sügisel Berliini läheb, siis me peaks seda kõike kordama.

Sealsamas Edmontoni külje all asuvas rahvuspargis käisime me märtsi lõpus blondidega, aga park oli vahepeal oluliselt muutunud. Lume alt olid välja sulanud türkiissinised järved ning tee ääred olid loomi täis. Tomil tekkis otsemaid obsessioon karude suhtes. Oli tükk tegemist, et ta välja saada poest, kus ta oli kätte saanud raamatu karu rünnakute kohta. Tuleb välja, et on oluline vahe, kuidas käituda pruuni ja musta karu puhul – grislit kohates tuleb surnut teeseldada, musta karu puhul elu eest võidelda. Kui nad segamini lähevad, on jama majas. Aga peale seda, kui me tee ääres kaks korda grislit kohtasime (kuigi ilmselt oli tegemist ühe ja sama karuga) hakkasime me Tomi karujuttu oluliselt tõsisemalt võtma. Aga vaadake parem pilte. Need vana kooli kollakad ja stiilsed pildid on Seani omad, ülejäänud minu omad.