Jasper (jälle)

Ma olen vahepeal otsapidi Vancouverisse jõudnud, aga kõigepealt paar sõna eelmisest reisist. Peale konverentsi käisime me Tomi, Hendi ja Seaniga Jasperi rahvuspargis. Me moodustasime peaaegu ideaalse reisiseltskonna, keegi ei käinud kellelegi närvidele, isegi peale nädalapikkust pead-jalad koos elamist minu kahetoalises korteris. Kambavaim ja küünarnukitunne nagu keskkoolis. Sean juba leidis, et kui Tom sügisel Berliini läheb, siis me peaks seda kõike kordama.

Sealsamas Edmontoni külje all asuvas rahvuspargis käisime me märtsi lõpus blondidega, aga park oli vahepeal oluliselt muutunud. Lume alt olid välja sulanud türkiissinised järved ning tee ääred olid loomi täis. Tomil tekkis otsemaid obsessioon karude suhtes. Oli tükk tegemist, et ta välja saada poest, kus ta oli kätte saanud raamatu karu rünnakute kohta. Tuleb välja, et on oluline vahe, kuidas käituda pruuni ja musta karu puhul – grislit kohates tuleb surnut teeseldada, musta karu puhul elu eest võidelda. Kui nad segamini lähevad, on jama majas. Aga peale seda, kui me tee ääres kaks korda grislit kohtasime (kuigi ilmselt oli tegemist ühe ja sama karuga) hakkasime me Tomi karujuttu oluliselt tõsisemalt võtma. Aga vaadake parem pilte. Need vana kooli kollakad ja stiilsed pildid on Seani omad, ülejäänud minu omad.  

Kanada Antiikfilosoofia Kollokvium

Elu on olnud nii kiire, et blogi on täiesti unarusse jäänud. Proovin selle lähiajal tasa teha. Kõigepealt tuleb muidugi rääkida mai algul toimunud konverentsist, mille korraldamine algas juba aasta tagasi. Tegemist oli uue algatusega, mille õnnestumist või ebaõnnestumist sõltus see, et kas sellest saab iga-aastane üritus või mitte. Samuti oli kohal terve posu superstaare, mis lisas meie vastutusekoormale veel omaette kihi. Kokkuvõttes läks see konverents suurepäraselt korda, me saame senini tänukirju ja postkaarte. Üldse oli see pisut eriline üritus.

Esiteks oli osakond mul sajaprotsendiliselt selja taga. Nähes meid Seaniga konverentsieelsel nädalal osakonnas ringi sebimas, tuli terve hulk tudengeid meile appi mööblit liigutama, raamatukogu koristama jne. Kolm sekretäri jooksid meie asju ajades jalad rakku, erinevad sõbrad sõidutasid meid mööda erinevaid poode. Ja mis kõige olulisem – osakonna inimesed võtsid konverentsist aktiivselt  osa, ruum oli pidevalt rahvast täis, mis selliste ürituste puhul pole üldse tavaline. See mõjus kuidagi väga hästi, pani õhu liikuma. John Thorp Westernist tuli mulle korduvalt ütlema, kuiväga talle meeldib mu osakond, kõik on kohal, küsivad küsimusi (hoolimata sellest, et antiikfilosoofia pole nende uurimisvaldkond) ning on igatpidi avatud ja abivalmis, Westernis ei tuleks selline asi kõne allagi.

Teiseks moodustasime me Seani ja Michaeliga väga hea meeskonna. Igaüks võttis endale oma roll, ilma et me oleks tööjaotust eelnevalt detailselt läbi arutanud, kõik sujus kuidagi iseenesest. Mulle tundub, et meie omavaheline klapp mõjutas ka konverentsi üldist meeleolu. Tegemist oli kuidagi väga rõõmsa ja energilise konverentsiga. Inimesed tegid kõike üheskoos, keegi ei kadunud pärast oma ettekannet kuhugi ära. Ja üleüldse sattusid mu erinevatest linnadest pärit sõbrad üksteisest suurde vaimustusse, kõik tulid mulle pärast ükshaaval ütlema, kuidas mul on kohutavalt toredad sõbrad. 

Kolmandaks kulges konverentsi sisuline poole ilma eriliste viperdusteta. Me olime kõige rohkem mures posterettekannete pärast. Sisuliselt tähendab see seda, et ettekandja esitab oma uurimustöö tulemused suurel plakatil, seisab selle kõrval ning jagab seletusi. Selline formaat on üsna levinud teadustes, aga mitte niivõrd filosoofias. Aga posteri sessioonid olid üllatavalt hoogsad, tundub, et need andsid inimestele eraldi ettekäände sotsialiseeruda.

Mis siis veel? Toomas kommenteeris üht ettekannet, mis läks minu meelest väga hästi. Ta oli ühtaegu üks posteri ettekandjatest ning nagu ma aru sain, sai ta häid kommetaare. Hent lõi samuti laineid, mitu sõpra tulid mulle pärast ütlema, kuivõrd suure mulje ta neile jättis. Samuti olid konverenstil paar ettekandjat, kelle peamine uurimisvaldkond polnud kreeka filosoofia ning kes tundsid end algul kõige nende skolaaride seltsis ehk pisut kohmetult. Nad leidsid üsna pea üles Hendi, kes on teatavasti võimeline arutama mistahes teema üle ning kõik olid rõõmsad.

Laupäeva õhtul toimus suur konverentsi õhtusöök minu lemmik india restoranis. Seal oli meeleolu peaaegu eufooriline. Kõik laudkonnad lõid vahepidamata klaase kokku, nii eduka konverensi kui meie kolme terviseks. Lõpp hea, kõik hea.