Laupäev

Tulin just turult ning nüüd püüan end seada töölainele. Ma pole kunagi varem olnud turulkäija, aga siin on sellest saanud minu iga laupäevane rituaal. Alguses oli asi ilmselt mugavuses. See turg asub mu majale väga lähedal. Aga nüüdseks olen ma sellest juba pisut sõltuvusse jäänud. Seal turul müüdav kaup on igatpidi mahe ja öko. Kogu tänapäevase ökovaimustuse suhtes võib ju olla mõneti kriitiline, aga fakt on see, et vähemalt siin kontinendil maitseb ja lõhnab ökokaup oluliselt paremini kui poekaup. Ja kui sa oled kord juba nuusutanud õiget tomatilõhna, siis on väga raske minna tagasi poetomati juurde. Teiseks on turukaubal inimlik mõõde. Minu rosinaleival on naerusilmse vanadaami nägu, rõngasvorstil lärmaka poola perekonna nägu ja nii muudkui edasi. Kui neile turul vähegi võimalust anda (nt. jääda kaupa pisut pikema pilguga piidlema), siis nad on alati valmis rääkima õhinal sellest, kuidas nad oma kaupa kasvatavad või valmistavad. Ja kolmandaks on midagi nauditavat aastaaegade vaheldumise teadvustamises. Täna oli turul üsna rahulik, mis võis olla tingitud nii järjekordsest külmalainest (inimesed eelistavad istuda kodus) kui ka muutunud kaubavalikust. Põhiliste juurikate kõrval olid turul hakanud domineerima hoidised ning käsitöö. Kahe peamise õunamüüja lettidele olid tekkinud sildid, et müügil on viimased seda-ja-toda sorti õunad; õunte kõrval oli ilmunud müügile pähklid ning mahlad. Järgmine laar värsket kaupa jõuab lettidele alles märtsi lõpus, mil Briti Kolumbias algab uus hooaeg.

Briti Kolumbia on Albertast ainult kiviviske kaugusel. Siit Vancouverisse lendamine võtab ainult mõned minutid kauem aega kui Tallinnast Helsingisse lendamine. Sel aastal tagasi Edmontoni lennates oli mul Vancouveris pikem vahepeatus, mul oli aega sõbraga kokku saada ja klaas veini juua ning pisut linna peal ringi jalutada. Väljas oli umbes +8° ning sadas pehmet uduvihma. Selline kliima valitseb seal ühtlaselt kuni märtsi alguseni. See on väga erinev Edmontonist, mis asub sügaval sisemaal. Siin pole ei merd ega Suurt Järvistut ega ookeani. Tundub, et vesi imab endasse suve jooksul nii palju soojust, mida ta siis talvel õhule jao kaupa välja annab, mis ei lase temperatuuril hüppama hakata. Edmontonis hüppab temperatuur nagu pöörane, kuni 40 kraadi piires, näiteks -32° kuni +3°. Sellised hüpped võivad toimuda väga järsku, üleöö. Selle tulemusel on siin näiteks üsna tavaline see, et keset suurt talve ja lund võib kohtata inimesi, kes uitavad ringi kampsuni väel või lausa lühikestes pükstes. See on märk sellest, et on toimunud oluline hüpe ülespoole, peale -32° tundub +3° suure suvena. Üks mu isa sõber väitis, et Albertas on kõrge enesetappude määr, mida seostatakse just nimelt kliima hüplikkusega. Mingi tõetera võib selles ju olla, keha ei jõua sellistele hüpetele järele. Aga mulle endale tundub, et selles on ka midagi lootustandvat. Ükskõik kui külm ja paha parasjagu ka pole, võib olla üsna kindel, et hiljemalt nädala pärast on olukord juba muutunud.

Igatahes, ma proovin nüüd asuda oma loengute ettevalmistamise kallale. Kui ma nad juba varem ette valmistan, siis võib-olla jääb mul nädala sees aega ka millekski muuks. Vanvouveris olles tegin ka kaks ähmast pilti. Siin nad on.