Tantsupidu

Sel nädalal oli Edmontonis kuumalaine. Terve nädala olid kraadid plussis, mis peale korralikku miinust mõjub paraja kuumalainena (mitte lihtsalt soojalainena). Tänavad olid rahvast täis, inimesed olid erksad ja elevil, nagu oleks kevad kätte jõudnud. See ilmselt mõjutas pisut ka osakonna seltsielu. Nagu korralikule osakonnale kohane, nii käib ka siinsest osakonnast iga semestri alguses üle teatud olengute ja pidude laine, mida see kuumalaine justkui veel võimendas. Igatahes oli mul sel nädalal eriti tihe graafik ning uustulnukana on ka raskem ära öelda, sest see, et sind siia ja sinna kutsutakse, tähendab ju seda, et oled omaks ja kampa võetud. Ja kes ei tahaks olla kampa võetud, seda enam, et inimesed, kes on mu kampa võtnud, mulle kuidagi istuvad ja meeldivad.

Üldiselt mulle edmontolased üldse kuidagi istuvad ja meeldivad, nad on otsekohesemad ning sirgjoonelisemad, meenutavad mulle hoopis rohkem eestlasi kui londonlased. Ma olin nende puhul tuvastanud ainult ühe vea: nad ei tansi. Eelmisel nädalal toimus majapidu (nagu nad neid kutsuvad), kus oli kohal DJ, kes mängis tõeliselt head mussi. Kui ma talle seda pärast ütlema läksin, siis tuli välja, et ta mängib tavaliselt festivalidel, see majapidu oli suur erand. Londonlased oleks sellise muusika peale ammu püsti karanud ning kukkunud tantsu vihtuma, pooled tartlasted samuti. Edmontonlased seisid ning nõksutasid peaga. Nii terve õhtu. Aga sel nädalal pidin ma oma arvamust veidi korrigeerima. Neljapäeval toimus iganädalane osakonna kollokvium, kus pidas ettekande üks meie oma professoritest. Peale ettekannet minnakse tavaliselt Faculty Clubi õlut jooma (see on selline kummaline, briti mõjudega professorite kooskäimise koht) ning mõned lähevad pärast koos ettekandjaga edasi restorani õhtust sööma. Sel korral otsustasin ma nendega ühineda. Õhtusöök suurepärases etioopia restoranis oli väga lõbus ja hoogne ning kesköö paiku leidis seesama professor, kes ettekande pidas, et me võiks minna edasi tema juurde ning korraldada tantsupeo (mis väidetavalt oli tingitud minu väitest, et edmontonlased ei taha tantsida). Mõeldud-tehtud. Haarasime poest kaasa paar pudelit veini, läksime professori juurde, kes viskas seeliku seljast, pani dressipüksid jalga ning läks tantsuks (kusjuures, mina arvasin, et too professor on minust heal juhul 5-8 aastat vanem, aga tuli välja, et ta hakkab kohe 50 saama). Tants kestis varaste hommikutundideni, inimestel olid seljad higised ning järgmisel päeval kael kange. Tundub, et see (nii selline spontaansus kui ka selline hoogne tants) pole siiski päris tavaline, sest reede hommikul läbis osakonda kulutulena kuulujutt, kuidas eelmisel õhtul toimus tantsupidu. Peol osalejad said pooleldi uudishimulike, pooleldi kadedate pilkude osaliseks. Ma täpselt ei teagi, kuidas sellesse suhtuda, aga vähemalt ei saa ma enam öelda, et edmontonlased ei oska tantsida.

Laupäev

Tulin just turult ning nüüd püüan end seada töölainele. Ma pole kunagi varem olnud turulkäija, aga siin on sellest saanud minu iga laupäevane rituaal. Alguses oli asi ilmselt mugavuses. See turg asub mu majale väga lähedal. Aga nüüdseks olen ma sellest juba pisut sõltuvusse jäänud. Seal turul müüdav kaup on igatpidi mahe ja öko. Kogu tänapäevase ökovaimustuse suhtes võib ju olla mõneti kriitiline, aga fakt on see, et vähemalt siin kontinendil maitseb ja lõhnab ökokaup oluliselt paremini kui poekaup. Ja kui sa oled kord juba nuusutanud õiget tomatilõhna, siis on väga raske minna tagasi poetomati juurde. Teiseks on turukaubal inimlik mõõde. Minu rosinaleival on naerusilmse vanadaami nägu, rõngasvorstil lärmaka poola perekonna nägu ja nii muudkui edasi. Kui neile turul vähegi võimalust anda (nt. jääda kaupa pisut pikema pilguga piidlema), siis nad on alati valmis rääkima õhinal sellest, kuidas nad oma kaupa kasvatavad või valmistavad. Ja kolmandaks on midagi nauditavat aastaaegade vaheldumise teadvustamises. Täna oli turul üsna rahulik, mis võis olla tingitud nii järjekordsest külmalainest (inimesed eelistavad istuda kodus) kui ka muutunud kaubavalikust. Põhiliste juurikate kõrval olid turul hakanud domineerima hoidised ning käsitöö. Kahe peamise õunamüüja lettidele olid tekkinud sildid, et müügil on viimased seda-ja-toda sorti õunad; õunte kõrval oli ilmunud müügile pähklid ning mahlad. Järgmine laar värsket kaupa jõuab lettidele alles märtsi lõpus, mil Briti Kolumbias algab uus hooaeg.

Briti Kolumbia on Albertast ainult kiviviske kaugusel. Siit Vancouverisse lendamine võtab ainult mõned minutid kauem aega kui Tallinnast Helsingisse lendamine. Sel aastal tagasi Edmontoni lennates oli mul Vancouveris pikem vahepeatus, mul oli aega sõbraga kokku saada ja klaas veini juua ning pisut linna peal ringi jalutada. Väljas oli umbes +8° ning sadas pehmet uduvihma. Selline kliima valitseb seal ühtlaselt kuni märtsi alguseni. See on väga erinev Edmontonist, mis asub sügaval sisemaal. Siin pole ei merd ega Suurt Järvistut ega ookeani. Tundub, et vesi imab endasse suve jooksul nii palju soojust, mida ta siis talvel õhule jao kaupa välja annab, mis ei lase temperatuuril hüppama hakata. Edmontonis hüppab temperatuur nagu pöörane, kuni 40 kraadi piires, näiteks -32° kuni +3°. Sellised hüpped võivad toimuda väga järsku, üleöö. Selle tulemusel on siin näiteks üsna tavaline see, et keset suurt talve ja lund võib kohtata inimesi, kes uitavad ringi kampsuni väel või lausa lühikestes pükstes. See on märk sellest, et on toimunud oluline hüpe ülespoole, peale -32° tundub +3° suure suvena. Üks mu isa sõber väitis, et Albertas on kõrge enesetappude määr, mida seostatakse just nimelt kliima hüplikkusega. Mingi tõetera võib selles ju olla, keha ei jõua sellistele hüpetele järele. Aga mulle endale tundub, et selles on ka midagi lootustandvat. Ükskõik kui külm ja paha parasjagu ka pole, võib olla üsna kindel, et hiljemalt nädala pärast on olukord juba muutunud.

Igatahes, ma proovin nüüd asuda oma loengute ettevalmistamise kallale. Kui ma nad juba varem ette valmistan, siis võib-olla jääb mul nädala sees aega ka millekski muuks. Vanvouveris olles tegin ka kaks ähmast pilti. Siin nad on.

Õpetamisest

Eile sain kokku paari sõbraga, kes lõõpimisi uurisid, et kas ma käin Eestis ainult iga kahe nädala tagant või pisut sagedamini. Nii et kui mulle endale tundub, et mu Eestis olekust on möödas juba ilmatu hulk aega, siis kanadalastele ilmselgelt tundub, et ma olen enamuse ajast Eestis.

Viimase aja suurim uudis on see, et ma hakkasin õpetama loengukursust pealkirjaga “Aristoteles ja hellenistlik filosoofia”. Ma tegin just kiired arvutused ning tuleb välja, et ma pidasin oma esimese loengukursuse täpselt 10 aastat tagasi. Ja kõigi nende aastate jooksul ei ole mul olnud võimalust pidada ühtegi kursust antiikfilosoofiast, mis on mu peamine uurimisvaldkond. See kursus on esimene. Ma olen sellest kahtlemata pisut elevil. Mulle tundub kuidagi hoopis olulisem näidata, miks see kõik on kohutavalt põnev, kuigi samas on ka oht tudengitel üle pea kasvada oluliselt suurem. Sellise kursuse ettevalmistamine võtab hoopis rohkem aega kui mingi teema õpetamine, mida ma nii hästi ei valda. Ma pean hoopis põhjalikumalt järele mõtlema, kuidas end väljendada nii, et see poleks tudengitele ülemäära keeruline, aga ei tunduks mulle endale suisa valetamisena või ülelihtsustamisena. Peale esimesi loenguid on mu enesetunne olnud üsna hea. Üldiselt mulle meeldib õpetada. Ma mäletan kuidagi väga selgelt neid hommikuid, mil ma seisin vana Peda keeltemaja ees ning tundsin juba ette naudingut sellest, et ma astun kohe auditooriumi ette. Ent Londonis läks see naudingutunne nagu pisut kaotsi. See oli ilmselt tingitud nii sellest, et ma pidin õpetama teemasid, milles ma ei tundnud end kuigi koduselt kui ka õpetamiskultuuri teistsugusest ja keelebarjäärist. Sest fakt on see, et inglise keeles õpetamine on keerulisem, ma ei saa lihtsalt minna ja improviseerida ning see mõjus mulle algul vist pisut šokeerivalt.

Ma õpetan pisikeses aatriumi-tüüpi ruumis, kus kallak on väga järsk ning tudengid vaatavad mulle ülalt alla. Tavalises klassiruumis sa reeglina ei näe seda, mida teevad tudengid tagumistes ridades, aga selles ruumis on tudengid nagu peo peal. Mul ei jää muud üle, kui nendega pidevalt tõtt vahtida, mis alguses oli harjumatu, aga mis annab mulle võimaluse väga täpselt jälgida nende reaktsiooni. Kui jätta kõrvale üks noormees, kes on senini igas loengus magama jäänud, on ülejäänud tudengid väga erksad ning vaatavad mulle pinevalt silma. Tundub, et esialgu ei ole ma jõudnud neid veel ära kurnata. Samuti tähendab see kõik seda, et mul on üle pika aja alanud treeninguprogramm. Ma valmistan loenguid ette üksnes edasi-tagasi kõndides ning ühe pooleteist-tunnise loengu ettevalmistamise käigus käin ma maha oma 20 kilomeetrit. Peale esimest loengut olid lihased suht valusad, aga nüüd hakkab keha juba harjuma. Lempsi ja Tupsu pulmaks saledaks!

Sõbrad, sugulased ja muud loomad

Head uut aastat!

(Homme kirjutan loo ka.)