Kell hakkab saama pool kaks öösel ja väljas valendab. Ma käisin just saunas ja nüüd ootan, et mu juuksed ära kuivaksid. Kui ma niimoodi magama lähen, siis näen ma hommikul sõbranna pulma minnes välja nagu põõsas.
Ma olen oma 20 päeva Eestis olnud ning ma pole ühelgi varasemal suvel nii lühikese ajaga nii palju sõpru näinud, aga päevad pole ka kunagi varem nii lühikesed olnud. Ma pole mahti saanud isegi verandal istuda ning jutukat lugeda. Sel korral on kojutulek olnud veidi isemoodi. Olles Eestis keerlevad mu mõtted muudkui Eesti ümber. Umbes nii nagu kellegiga koos olles tunned sa temast juba ette puudust.
Ma käisin presidendi ajapeol ning mulle tema kõne, vähemalt selle esimene poolt, päris meeldis. Oli tunda, et ta oli ise kogenud seda, millest räägib. Ta rääkis ärolemisega kaasaskäivast ängist, millest need, kes pole seda omal nahal tunda saanud, kunagi täpselt aru ei saa ning sellest, kuidas äraolija hõljub justkui kahe maailma vahel, millest mõlemas jääb üks pool temast teistele kättesaamatuks ning kuidas tagasitulemine pole kunagi lihtsalt otsus, vaid tähendab enda uuesti ülesjuurimist.
Mulle vahel tundub, et ma olen ärolemise enda jaoks üsna raskeks teinud. Ma keeldun äraolles ära olemast, hoian Eestist kramplikult kinni. Mul on mitmeid välismaal elavaid sõpru, kes võtavad äraolemist kuidagi hoopis loomulikult, ei tee sellest suurt numbrit. Mul käib sellega pidevalt kaasas kerge draama. Mu koduigatsus pole aastate jooksul vähenenud, vaid pigem tugevnenud. Ma alguses arvasin, et asi on kauguses. Et on vahe, kas sa elad Euroopas või Põhja-Ameerikas, kust sul pole võimalik soovi korral nädalavahetusel koju tulla ning kus sa lähed magama siis, kui teised ärkavad. Aga nüüd ma enam nii ei arva. Asi võib olla lihtsalt selles, et minu kohataju ja -tundlikkus on kuidagi teravam.
Ja lõppkokkuvõttes, tundub mulle, on asi oskuses rahul olla. Ma olen üllatusega kuulanud oma siinses akadeemilises maailmas tegutsevate sõprade ja tuttavate rahulolematusest. Mitmed tahavad, nii pea kui võimalik, minna välismaale. No ja mina olen välismaal, mind on ootamas magus töökoht ning ma pole rahul sellega, et ma pole Eestis. Aga kes teab, võibolla mul on isegi pisut lihtsam. Ega ma Eestis elades ka ju kogu aeg rahul polnud. Nüüd süüdistan ma igasuguse rahulolematuse puhul otsemaid vaest Kanadat, lükkan kogu rahulolematuse niiöelda koduigatsuse sahtlisse. Hea lihtne.
No comments:
Post a Comment