Gruusia

Mul pole ammu olnud nii mõnusat puhkust kui möödunud nädalal toimunud reis Gruusiasse. Polnud vaja mõelda selle peale, mida teha, kuhu minna või kus süüa. Kõik oli sinu eest ära mõeldud ja korraldatud, vaba aega oli ka piisavalt. Lihtsalt ole ja naudi.

Ma olen lapsena Gruusias käinud, aga see oli sellegipoolest väga eksootiline, eriti peale aastaid Põhja-Ameerikas. Neile Ameerikas meeldib mõelda, et see on kõigi võimaluste maa, aga tegelikult on Ameerika linnad üsna üheülbased. Samad nimed, ketid, ühte nägu hooned. Gruusia oli selle kõrval nagu Kusturica film “Must kass, valge kass”, meeldivalt metsik ja pilla-palla. Teeäärtes sebivad ringi eeslid ja kanad, osta saab virsikuid (maasikate hooaeg just lõppes), kenasti pingile laotud sea tükke, jms. Poisikesed suplevad purskkaevudes ja kõikjal vuravad ringi pisut mõlkis Žigulid.

Gruusia on muidugi väga lopsakas, kõik mühab kasvada, ilma erilise vaevata. Eestlane ei suuda seepeale muidugi jätta mõtlemata, et mis siis veel saaks, kui vaeva näha (nt. veini toomiseks võiksid Gruusias olla soodsamad tingimused kui Prantsusmaal). Grusiine ei paista selline mõte eriti vaevavat. Grusiin ei tunnista eales seda, et ta on vaene, aga raha teenimine pole omaette eesmärk. Peale paari päeva šašlõki, lavaši ja odava veini dieedil olemist hakkas ka minult protestantlik tööeetika maha kooruma, igasugune tööisu kadus täiesti ning ma oleks hea meelega läinud maja ette lauamänge mängima.

Alguses üllatas meid kõiki see, kuidas päise päeva ajal olid tänavad täis mehi (ja koeri), kes (Alice’i väljendit kasutades) lihtsalt töllerdasid, mängisid lauamänge või passisid niisama. Naisi (eriti nooremapoolseid naisi) polnud eriti näha, ju tegid tööd, sest kuidagi peab ju ära elama. Grusiinid on teatavasti kohutavalt külalislahked, eriti eestlaste suhtes. Aga juba lapsepõlves Gruusias olles tekitas segadust see, kui meie auks korraldatud pidusöögil külaliste auks toosti öeldes tõusime püsti ka mina ja ema (mitte ainult isa). Sama lugu juhtus Kahheetia regioonis uhkes mõisas toimunud pulmaõhtusöögil, kus oli kohal umbes 6-7 grusiinist koosnev meeskoor, kes laulis imelisi laule ning ütles vahetpidamata tooste, mille peale mehed pidid püsti tõusma. Mingi hetk ütlesin toosti ka mina. Kuna selleks ajaks olime me joonud kümneid tooste naiste, armastuse, laste, Gruusia ja Eesti sõpruse terviseks, ütlesin ma toosti meeste terviseks ning naised tõusid püsti. Seepeale tekkis grusiinide nurgas peale kohutav sagin ja ärevus, mis lõppes sellega, et mehed ronisid toolide peale. Et naistel ikka üle pea olla.

Kusagil Kahheetia regioonis

Endiselt Kahheetias, riikliku programmi raames ülesvuntsitud linnas (vt. ka järgmisi pilte). Selles kohvikus tegid tädid meile kohvi ja hatšapurit. Kõrvallauas istuv paar hakkas otsemaid sõprust looma, andis meile komme ning kuuldes, et Clerg õlut ei joo, jooksis mees poodi talle limonaadi ostma. Kui Clerg jooks õlut, siis istuks me seal ilmselt tänaseni.

Naisterahvad, eriti vanemapoolsed, näevad välja erakordselt stiilsed. Alati mustas. Blond oli eriti sisse võetud parempoolsest daamist, keda me selles ülesvuntsitud linnas kohtasime igal teisel tänavanurgal.

Paar stiilinäidet töllerdamisest.

Jaanipäeval jõudsime imeilusasse Kahheetias, Telavi linna lähistel asuvasse mõisa (vt. ka järgmisi pilte), kus muidu käivad valitsuse liikmed. Meie saime sellest ilust osa ettekäändel, et Euroopa Liidust tulnutele tuleb näidata, kuidas Gruusias elatakse.

Sellessamas mõisas toimus ka uhke pulma õhtusöök.

Siin siis leiab aset minu toostile järgnenud toolidele ronimine.

Telavi

Tagasi Tbilisis

Iga teine auto on takso. Ilmselt on iga teine töötu taksojuht. Kui nad just liiklussurma ei sure, siis elavad grusiinid õnnelikult aegade lõpuni.

Politseinikke on palju ja politseihooned on kõik klaasist. Väidetavalt läbipaistvuse sümboliseerimiseks.

Püha Kolmainsuse katedraal, Georgia ordodokse kiriku peakirik. Rahvas jälgib hoolega patriarhi nõuandeid ning alati ei pruugi need kokku langeda valitsuse seisukohtadega. Näiteks hiljuti olevat patriarh väljendanud kriitilisust välismaal õppimise suhtes, mida valitsus ametlikult toetab.

Tbilisi

Tbilisi. Inglise keelega pole Gruusias (eriti Tbilisist väljaspool) tegelikult suurt midagi teha. Reisi lõpuks purssis enamus meist juba kenasti vene keelt. Tuleb küll, kui vaja.

Viimasel õhtul saime kokku Gruusias Eesti saatkonnas töötava klassivennaga. Ta uuris, et kas keegi tahaks minna õhtust sööma. Kuna meil oli just mõne tunni eest toimunud suur söögiorgia, siis enamus leidis, et kindlasti mitte - kui üldse, siis võiks ehk midagi pisut näksida. See lõppes sellega, et me tellisime ühe šašlõki ja küüslaugukastmes kana vaagna teise järel. Gruusias on võimatu "pisut näksida".

Eesti

Kell hakkab saama pool kaks öösel ja väljas valendab. Ma käisin just saunas ja nüüd ootan, et mu juuksed ära kuivaksid. Kui ma niimoodi magama lähen, siis näen ma hommikul sõbranna pulma minnes välja nagu põõsas.

Ma olen oma 20 päeva Eestis olnud ning ma pole ühelgi varasemal suvel nii lühikese ajaga nii palju sõpru näinud, aga päevad pole ka kunagi varem nii lühikesed olnud. Ma pole mahti saanud isegi verandal istuda ning jutukat lugeda. Sel korral on kojutulek olnud veidi isemoodi. Olles Eestis keerlevad mu mõtted muudkui Eesti ümber. Umbes nii nagu kellegiga koos olles tunned sa temast juba ette puudust.

Ma käisin presidendi ajapeol ning mulle tema kõne, vähemalt selle esimene poolt, päris meeldis. Oli tunda, et ta oli ise kogenud seda, millest räägib. Ta rääkis ärolemisega kaasaskäivast ängist, millest need, kes pole seda omal nahal tunda saanud, kunagi täpselt aru ei saa ning sellest, kuidas äraolija hõljub justkui kahe maailma vahel, millest mõlemas jääb üks pool temast teistele kättesaamatuks ning kuidas tagasitulemine pole kunagi lihtsalt otsus, vaid tähendab enda uuesti ülesjuurimist.

Mulle vahel tundub, et ma olen ärolemise enda jaoks üsna raskeks teinud. Ma keeldun äraolles ära olemast, hoian Eestist kramplikult kinni. Mul on mitmeid välismaal elavaid sõpru, kes võtavad äraolemist kuidagi hoopis loomulikult, ei tee sellest suurt numbrit. Mul käib sellega pidevalt kaasas kerge draama. Mu koduigatsus pole aastate jooksul vähenenud, vaid pigem tugevnenud. Ma alguses arvasin, et asi on kauguses. Et on vahe, kas sa elad Euroopas või Põhja-Ameerikas, kust sul pole võimalik soovi korral nädalavahetusel koju tulla ning kus sa lähed magama siis, kui teised ärkavad. Aga nüüd ma enam nii ei arva. Asi võib olla lihtsalt selles, et minu kohataju ja -tundlikkus on kuidagi teravam.

Ja lõppkokkuvõttes, tundub mulle, on asi oskuses rahul olla. Ma olen üllatusega kuulanud oma siinses akadeemilises maailmas tegutsevate sõprade ja tuttavate rahulolematusest. Mitmed tahavad, nii pea kui võimalik, minna välismaale. No ja mina olen välismaal, mind on ootamas magus töökoht ning ma pole rahul sellega, et ma pole Eestis. Aga kes teab, võibolla mul on isegi pisut lihtsam. Ega ma Eestis elades ka ju kogu aeg rahul polnud. Nüüd süüdistan ma igasuguse rahulolematuse puhul otsemaid vaest Kanadat, lükkan kogu rahulolematuse niiöelda koduigatsuse sahtlisse. Hea lihtne.

Aga mis puudutab Eestit, siis on lihtsalt vaja pisut kannatlikkust. Ester polnud just ükspäev rahul sellega, et ma ütlesin “kannatlikkust” asemel “kannatust”. Et asi pole ju kannatuses. Aga pisut ikka on ka.

Igatahes, tänane pulm saab olema veidi eriline. Algab Tallinnas ja jätkub Gruusias. Nii et järgmisel nädalal saate näha Gruusia pilte.

Päev Montrealis

Montrealiga võrreldes tundub Edmonton väga skandinaavialik, selline rahulik, puhas ja kindlapiiriline. Iga hoone on teisest selgelt eristatav ning kõigel on oma koht. Montrealis valitseb paras segadus, hoonete piirjooned on ähmased ning kõik on kuidagi pilla-palla. Aga Montreali segadus on Ontorio Londoniga võrreldes euroopalik, sellesse on põimitud värskelt küpsetatud croissant’ide lõhna, prantsuskeelseid hõikeid ning autode rägastikus ekslevaid jalgrattureid. Montreali on sellisena väga raske pildistada, varasematel aastatel ma isegi loobusin proovimast. Aga mulle tundub, et sel kevadel tuleb mul Montrealile omase segaduse tabamine justkui pisut paremini välja. Aga vaadake ise.