Doktoriväitekirja lõpetamine mõjub inimestele mitmel moel. Mõned räägivad kaitsmisele järgnevast tühjuse tundest või antikliimaksist, et “kas see oligi kogu lugu?”. Ilmselt on see lihtsam tulema siis, kui sa oled oma väitekirjaga aastatepikku vaeva näinud, nokitsenud siit ja sealt, lihvinud, putitanud, ahastanud. Minul ei tekkinud seda tunnet ilmselt seepärast, et ma kirjutasin oma väitekirja valmis ikkagi suhteliselt lühikese aja jooksul ning mu kaitsmine ei jätnud suhu formaalset maiku – pidin ikka neli tundi higistama, enne kui kätt suruti.
Teised räägivad identiteedikriisist. Pole ju ime, et aastatepikkuse kooliskäimise lõpuga käib kaasa mingisugune kriis või reaalsuse laks, mida kindlasti teravdab meeleheitlik olukord akadeemilisel tööturul. Mõnel õnnestub kohe peale lõpetamist professori koht saada. Aga 99,9 % inimestel võtab see oluliselt kauem aega. Ma tean mitmeid, kes on veel 4-5 aastat peale lõpetamist seotud lühiajaliste lepingutega ning kolivad oma pere igal aastal ühest osariigist või provintsist teise, või kes pole aastatekaupa ühtegi korralikku tööintervjuud saanud. Mida kauem selline olukord kestab, seda skeptilisemaks muutuvad võimalikud tööandjad (“aga miks ta pole varem tööd saanud”) ja seda raskem on tööd saada. Selline olukord ajab igaühe meeleheitele. Õnneks pole mul plaani iga hinna eest Ameerikas professoriks saada.
Kolmas kaitsmisele järgev nähtus (mis, ma arvan, tabab kõik – iseasi, kas kõik seda endale tunnistavad) on terevnenud teadlikkus oma teadmatusest. Sa tunned end, no mitte just lollina, aga üsna ignorantsena. See võib olla tingitud, esiteks, sellest, et sa oled pikka aega keskendunud ühele teema(valdkonna)le ning antud teemast väljudes saad teravalt aru, kuidas kõikvõimalikud teised teemad on unarusse jäänud. Teiseks on tõsi see, et mida rohkem sa tead ja mõistad, seda teadlikkumaks saad sa oma mõistmise pealiskaudsusest. Ja kolmandaks tuleb võibolla mängu tavaline “edukuse probleem”. Kui sa oled korra edukas olnud (väitekirja kaitsnud, hea raamatu kirjutanud, olümpiamedali võitnud), siis tekib surve – nii sisemine kui välimine – edu korrata.
Igatahes, mul on selgesti meeles Henriku lugu sellest, kuidas ta peale väitekirja kaitsmist astus Ameerikasse järeldoktorantuuri, aru sai, et millestki midagi ei tea ning siis kaks aastat vahetpidamata luges. Ja ma saan temast suurepäraselt aru. Väitekirja lõpetamine on mingid kanalid minus väga lahti teinud. Ma sõna otseses mõttes ahmin lugeda ning mu motivatsioon pole kunagi niimoodi laes olnud. Selline kergelt eufooriline tunne. Praeguse olukorra valguses tundub mulle, et eelnevalt õppisin ma ikkagi kraadide pärast. Ja alles nüüd, kui väline surve on ära kadunud, on mulle kohale jõudnud – eestlaslikult autoriteete trotsiv ja aeglasevõitu, nagu ma olen –, et minu intellektuaalne õitseng on ainult minu enda teha. Üllatus-üllatus.
No comments:
Post a Comment