Tagasi Londonisse

Ülehomme varahommikul lendan ma tagasi Londonisse. Üldiselt on täiesti arusaamatu, kuhu need neli nädalat Edmontonis on kadunud. Mul olid muidugi suured plaanid. Ma mõtlesin kirjutada valmis kaitsmisele eelneva avaliku loengu. Ja samuti oli mul plaan kirjutada ümber oma väitekirja viimane osa, mis praegusel kujul meenutab õhust tühjaks lastud õhupalli. On ilmselge, et autoril on jaks otsa saanud/tähtaeg ette tulnud. Peale kaitsmist on mu väitekiri vabalt kättesaadav internetis ja praegusel kujul on seda natuke piinlik üles riputada. Üldiselt on vist tavaline, et väitekirjadel vajub lõpp ära. Aga samas on see ka veidi murettekitav. Mul on tekkinud teatud kahtlus ses suhtes, et kui soravalt ma suudan selle ära kaitsta. Ja mul olid veel igasugused muud plaanid, nagu näiteks ohtralt kreeka keelt õppida, sest mul on komisjonis üks klassikaline filoloog ning ma juba kuulen kõrvus tema detailseid grammatika-alaseid küsimusi. Praeguse seisuga pole ma teinud muud, kui kirjutanud valmis veerandi oma loengust ja see vajab ka ilmselt ümberkirjutamist, sest sissejuhatav osa on liiga pikk. Londonis ilmselt magamiseks eriti aega üle ei jää.

Mu avalik loeng toimub tuleval kolmapäeval ning kaitsmine toimub neljapäeval. Kaitsmine on kinnine. Ma vaatan tõtt nelja komisjoni liikmega, kellest igaüks saab mind umbes poole tunni jooksul küsitleda. Üks liige on osakonnas antiigi peale, teine on samuti osakonnast, aga väljaspoolt antiiki, kolmas on väljaspoolt osakonda (minu puhul, klassikaline filoloog) ja neljas on väljaspoolt minu ülikooli. Kõik komisjoni liikmed on noored ja hakkamist täis. Ja välisliige on minu puhul Verity Harte Yale'ist, kelle vastu mul on suur lugupidamine, ta on väga terav ja põhjalik, meenutab (isegi välimuselt) veidi T. Hallapit. Nii tõotab tulla korralik andmine. Hoidke siis palun pöialt.

Riin