Täna avastasin oma teatavaks üllatuseks, et viimasest postitusest on möödas üle kuu. See ei saa tähendada muud, kui et mul oli tore suvi. Sama lugu juhtub mul pildistamisega. Kui tegemist on tõesti toreda üritusega, siis läheb pildistamine meelest ära. Ma ei oskagi seda suve kuidagi kahe sõnaga kokku võtta. Mõnikord on need suved Eestis olnud kergelt paanilised. Tundub, et sisse tuleb ahmida võimalikult palju võimalikult lühikese aja jooksul. Aga see suvi oli selline ilus - ilus ja rahulik. Käisin paaris pulmas, millest üks läks eriti sügavale hinge. Osalt ka tänu sellele pulmale nägin ära kõik sõbrad ning sain soojuse annuse, millest võiks mõneks ajaks piisata. Tundsin suurt jällenäegmiserõõmu Tartus, see linn on mulle endiselt kuidagi eriti armas. Ja lõpuks tegin ju ka veidi tööd. Ja ennekõike, tundub mulle, olen välja tulnud ja puhanud eelmise aasta paanilisusest. Muidugi oli mul kahju ära minna. Seda hoolimata sellest, et ma jäin plaanitust kauemaks ning mulle tundus, et ma olen valmis tagasi minema ning asjalikuks hakkama. Istusin oma Helsingi lennuki peal, vaatasin kuidas Eesti järjest väiksemaks jääb ning hakkas endast päris hale. Aga peale Soomet ja Ameerikat oli Kanada kuidagi väga kodune, kogu oma aegluses ja lageduses. New Yorgis uuris vähemalt viis ametnikku mu dokumente, tundes muret selle pärast, et kas mul Kanadasse üldse asja on (mu vana õppeluba oli aegunud ning uut polnud veel passi pandud), aga Kanadas olid kõik väga roosad ja rõõmsad, keegi ei uurinud, et mis ma siin nüüd teen või mis ma Eestis tegin - viskasid piiri peal paar nalja ning soovisid mulle hea uut õppeaastat. Aga olgu, riputan siia parem nüüd paar pilti ning jutustan ülehomme edasi.
Riin
No comments:
Post a Comment