Ma sain hiljuti meili, et minu artikkel (minu elu esimene publikatsioon niisiis) ilmub juulis 2011. Nii et see ilmub peaaegu 3 (!) aastat peale seda, kui ma sain valmis artikli esimese viimistletud versiooni, ning peaaegu 2 (!) aastat peale seda, kui ma selle ajakirjale ära saatsin. Ma pean ütlema, et selle tulemusel on minu suhtumine avaldamisse mõnevõrra muutunud. Ma praegu arvan, et kui sul on 40ndaks eluaastaks paar-kolm artiklit, mis on ilmunud heades ajakirjades, siis on see väga hea saavutus. (Ajakirja “headuse” määrab ära tung selles ajakirjas avaldada. Head ajakirjade alla liigitatakse tavaliselt need, mis lükkavad tagasi üle 90% neile saadetud artiklitest, näiteks minu ajakiri võttis eelmisel aastal vastu ainult 4 % artiklitest.)
Kõrvalseisjana on võimatu aru saada, mis aeg ja töö ühe avaldatud artikli taga tegelikult on. Sest paraku ei kipu see nii olema, et sa istud ühel õhtul arvuti taha ja hakkad kirjutama Publikatsiooni. See käib pigem ikkagi nii, et see teed oma tööd, loed ja kirjutad ning mingi hetk avastad, et mõni mõte kõlbab avaldada. Selline “avastus” ei teki ka reeglina tugitoolis istudes, vaid pigem siis, kui sa hakkad oma mõttest rääkima, kannad selle mõnel konverentsil ette, saadad teistele oma teksti lugeda – ja saad aru, et su tekst töötab. Ma olen muidugi algaja (ja mul pole erilist avaldamissurvet), aga mina poleks ilma Henriku ja Devini pideva õiendamise ja kannustuseta kindlasti avaldamiseni jõudnud. Henrik hakkas lõpuks juba ähvardama, et kui ma oma teksti kohe ära ei saada, siis ta lõpetab mu juhendamise sootuks ära. Igatahes, sellise “avastuse” ning viimistletud teksti ärasaatmise vahele jääb ka reeglina jupp aega. Mu artiklit luges ja kommenteeris, enne selle ajakirjale saatmist, ikka oma 10 inimest. Sealhulhas paar oma vallas tuntud tegijat (kes saatsid mulle lehekülgede kaupa kommentaare, aga leidsid, et mu tekst on siiski avadamisväärt), aga ka mitu sõpra. Eik istus mu meelest selle teksti kallal mitu nädalat, seda mulle jupi kaupa koos kommentaaridega tagasi saates. Nojah, lõpuks saadad sa oma teksti siis ära ning jääd ajakirja vastust ootama. Paraku ei saa sa oma artiklit saata mitmesse ajakirja korraga, vaid pead ühe ajakirja vastuse kõigepealt ära ootama, enne kui sa selle järgmisesse saad saadad (see võib kogu protsessi veel aasta-paari võrra pikemaks venitada). Mul läks hästi. Minu nimekirjas esimene ajakiri võttis selle kohe “tingimisi” vastu. Väga harva juhtub seda, et artikkel võetakse vastu sellisel kujul, nagu sa selle ära saadad. Kui läheb väga hästi, siis võetaks see “tingimisi” vastu, mis tähendab, et “lõplik” vastuvõtmine sõltub sellest, kui hästi või halvasti sa võtad arvesse oma anonüümsete retsensentide soovitusi ja kriitikat. Mina saatsin ajakirjale oma 10-leheküljelise seletuskirja, miks ma mingeid soovitusi arvesse võtsin ning mingeid ei võtnud. Kui kõik läheb plaanipäraselt (mõnikord, kuigi seda juhtub harva, võivad nad ka “tingimisi” vastuvõetud artikli tagasi lükata), siis võtavad nad su artikli lõplikult vastu ning saadavad sulle detailse (ikka paarkümmend lehekülge) juhendi, kuidas artikkel peab olema vormistatud. Ja kui nad on jäänud rahule su vormistusega, siis saadavad nad sulle meili, et artikkel ilmub aasta pärast. Nojah. Selle loo moraal võiks olla see, et kui te kuulete, et keegi on midagi avaldanud, suruge tal kätt. Või veelgi parem, ostke üks õlu.
Riin
Üks asi, millest ma Edmontoni kolides hakkan kindlasti puudust tundma, on Londoni pikad ilusad sügised. Edmonton on nagu Eesti, ainult veidi külmem, aga Londonis saab kuni oktoobri lõpuni nautida keskmist eesti suve. Päike paistab ning väljas on 16-22 kraadi. Lisaks veel imeilusad värvid. Täna on kuidagi eriti ilus ilm. Korraga mahe ja karge, ning kõik lõhnab kuidagi väga hästi. Täpselt selline päev, kus tuleks maja kõrvale parki jalutama minna.
