Konverents

Ma ei saa öelda, et too Austini konverents oleks sisuliselt olnud midagi väga rabavat. Aga see mõjus mulle kuidagi hästi. Ma etteakanne oli järjekordne versioon sellest ettekandest, mida ma esitasin oma tööintervjuudel. Esimest korda presenteerisin ma oma ideed sügisel Alaskal, kus ma ei veenud peaaegu mitte kedagi. Aga iga interjuuks ettevalmistumise käigus muutus see idee üha selgemaks, teravamaks ja tugevamaks. Austinis veensin ma peaaegu kõiki, mu idee "hakkas tööle", mis oli inseenesest üsna nauditav tunne. Ja ma arvan, et ma olen vahepealsetel kuudel õppinud nii mõndagi ettekandmise kunsti kohta. Ma oskan tähelepanu pöörata mingitele detailidele, millest ma varem teadlikki polnud, nagu näiteks kehahoiakule, intonatsioonile, sellele, kuidas kerida pinget nii, et ettekanne lõppeks kulminatsiooniga, jne. Nii et midagi on sellest tööturu protsessist siiski kasu ka olnud.

Üldiselt pole see tööturu protsess mulle kuigi hästi mõjunud; see kuidagi võimendas minu olemasolevat kriitilisust akadeemilise maailma mängude suhtes. Ma ei oskagi täpselt öelda, miks see nii on, arvestades, et mul polnud ühtegi ebameeldivat kogemust. Asi oli ilmselt lihtsalt selles, et ma nägin veidi lähemalt akadeemilise maailma köögipoolt ning selles valitsevat meeletut konkurentsi (selline köögipool on olemas igas valdkonnas). Ja teiseks kohtasin ma inimesi veidi ebaloomulikus olukorras, kus kõik pidid kõigile lühikese ajaga suure mulje jätma, mis viis möödapääsmatult nägude tegemiseni ning jättis suhu võltsi maigu. Sellele vastukaaluks oli hea näha inimesi seal konverentsil nautimas seda, mida nad teevad. Eriti hästi mõjusid mulle vestlused Michaeliga, oma Inglismaalt saadud tuttavaga. Ta on suht noor tüüp (võibolla 26 või 27), kes on möödaminnes teinud paljutki (kaitsnud väitekirja Oxfordis, juhtinud suurt tõlgete seeriat, avaldanud kaks raamatut). Ta tegeleb veidi obskuurse teemaga, mis talle ilmselgelt naudingut pakub. Ma istusin ja kuulasin teda ning leidsin, et võibolla olen ma kogu asja veidi ülemõelnud. Enamus inimesi ei saa teha seda, mida nad tahaks teha (paljud ilmselt ei teagi, mida neile meeldiks teha). Mul on võimalus teha seda, mis mulle meeldib. Ja see on ju iseenesest suur asi.

R.

Austin

Austin on nüüd Chicago kõrval teine Ameerika linn, mis mu paugupealt – ilma kõhklusteta – ära võlus. Kuigi oli teada, et Austin on Teksase kõige liberaalsem ja vabameelsem linn, oli see siiski mõneti üllatav. Ma tõesti ei arvanud, et ma leian keset Teksast (mis paljude jaoks seostub jäiga konservatiivsuse, silmapiirini ulatuvate põldude ja kauboidega) linna, kus ma tahaksin elada. Austin meenus oma kaktuste, üksikute palmide ning kriiskavate lindudega veidi Floridat. Aga kui Florida, üleme Miami, on yuppie-linn, kus jõukad vanurid oma konte soojendavad, siis Austin on hippie-linn – natuke ligadi-logadi ja hästi värviline. Seal linnas oli kuidagi hea ja kerge olla, toit oli suurepärane ning tundus, et inimesed seal tõesti nautisid oma elu.

Umbes kuue nädala pärast läheb Austinis talumatult kuumaks, aga hetkel on seal suurepärane ilm – eesti suvi oma parimatel päevadel, piisavalt soe (23-25 kraadi), aga samas piisavalt tuuline (puudus Kanada suvedele iseloomulik lämbus ja niiskus). Üldiselt oli konverentsi programm nii tihe, et ega eriti palju aega linna vaatamiseks ei jäänud. Aga eile hiilisin ma poole päeva pealt minema ja kolasin oma Inglismaa tuttavaga veidi mööda linna. Mingi hetk sättisime me end istuma ühe uhke restorani terassile, kust avanes linnale suurepärane vaade, ning otsime pudeli imehead külma valget veidi. Päike paistis ning tuul paitas põski – ma ei mäletagi, millal elu viimati nii magus tundus. Seejärel ühinesime me Deviniga, kes oli end sättinud baari nimega “Hole in the Wall” ehk “Auk seinas” (baarinimed olid neil üldse suurepärased, meie teine lemmikbaar kandis nime “Part ja koer”). “Augu seinas” muutis eriti veetlevaks baarimees Dennis, kes välimuse poolest (suur habe ning kauboikaabu) oleks võinud kuuluda bändi ZZ Top, aga kellel olid leti peal varase kreeka filosoofia raamatud. Kuuldes, et tegemist on filosoofidega, kukkus ta meile välja tegema “Valli baari” millimallika kokteili sarnaseid jooke. Lõppkokkuvõttes venis eile õhtu õige pikale ning üleüldse oli tegemist kõige hoogsama akadeemilise konverentsiga, kus ma senini viibinud olen. Aga konverentsist endast räägin mõni teine kord. Praegu peaks ma magama minema, et kuidagimoodi koos päikesega üles ärgata ning oma homne loeng ette valmistada.

R.

Teksas ja väitekiri

Kell hakkab saama kaks öösel. Kolme tunni pärast võtab Devin mu auto peale, et sõita lennujaama ning lennata Austinisse Teksases. Seal toimub üritus nimega Ancient Philosophy Workshop. See on mu esimene konverents, kuhu ma ei satu kellegi vahendusel - ma läbisin ametliku konkursi ning sain kutse. See pole mingi tilu-tilu värk, vaid antiikfilosoofiast huvitatute aastaüritus, kuhu tuleb kohale mitmeid tuntuid nimesid. Muuhulgas on seal kohal paar professorit, kes mind New Yorgis intervjueerisid, mis saab olema vahest veidi imelik. Aga üldiselt ma arvan, et see üritus võiks tulla tore. Sinna lendab Inglismaalt kohale üks mu hea tuttav, keda ma pole aasta jagu näinud. Ja sinna tuleb ka Devin, kes juba pikalt muretseb selle üle, et kas meil ikka jääb aega linna peal niisama õlut juua. Ja ma vaatasin just ilmateadet ning seal on hetkel 23 soojakraadi.

Viimastel päevade olen ma murdnud pead oma väitekirja üle. Täpsemalt selle üle, et kas ma olen võimaline selle 3 kuuga valmis kirjutama (arvestades, et hetkel on mul 5-6 peatükist valmis ainult 1). Ma arvan, et midagi olen ma ikka võimeline valmis kirjutama. Küsimus on kvaliteedis. Henrik on pähe võtnud, et minu üheks oponendiks peab olema Michael Loux, kes on üle keskmise tuntud filosoof. Minu lugupidamine Louxi vastu on liiga suur, et talle nina alla visata kiiruga kirjutatud tekst. Teiselt jällegi, kui ma ei suuda väitekirja ära esitada juuli teiseks nädalaks, siis ma pean oma taskust maksma semestri jagu õppemaksu, mis minu kui rahvusvahelise tudengi puhul on väga kõrge. Nojah. Mul on veel nädala jagu aega selle üle mõtelda, siis ma pean mingi otsuse ära tegema. Ja pealegi pole ma ikka veel saanud kindlat vastust New Schoolist. Ma saatsin neile eile meili (nad Albertas hakkavad juba veidi kannatamatuks muutuma) ja sain väga ebamäärase vastuse, et “nagu sa tead, on need asjad väga keerulised, mis muidugi ei tähenda, et me ei peaks kontaktis olema” jne. Mina tõlgendasin seda nii, et nad on kellelegi juba pakkumise teinud, aga ei taha mulle miskit konkreetset öelda, kuni pole selge, kas see pakkumine vastu võetakse. Aga samas oli see meil muidugi nii ebamäärane, et seda võib igatpidi tõlgendada. Aga nüüd ma peaks välja uurima, kas mu suveriided on siin või Eestis. Kirjutan teile homme siis juba Teksasest.

Riin

Soe ja kiire

Täna, tundub mulle, sain ma kerge päikesepiste. Jäin osakonna ees pingil lugedes veidikeseks tukkuma. Üldiselt ei väsi mind siinse kevade saabumise äkilisus üllatamast. Ühel päeval on külm ja lumi maas ja puha. Ja järgmisel päeval ärkavad kollektiivselt üles oravad, lumi haihtub, ning inimesed viskavad riided seljast - seda sõna otseses mõttes, täna kohtasin ma ülikoolilinnakus palja ülakehaga noormeest. Kuu aega varem kui tavaliselt.

Keskpäeval ülikooli poole kõmpides tuli mulle erakordselt selgelt meelde märtsikuine hommikupoolik Concordi tänaval. Istusin oma päikesepaistelises tagaaias ja mõtlesin, et Kanadasse (või üldiselt võõrsile) kolimise suur eelis on see, et päevad on pikad. Jõuab lugeda, magada, jalutada, süüa teha, õppida, mõtelda ja lihtsalt olla - ja aega jääb ülegi. Nüüd, kaks aastat hiljem, on olukord muidugi muutunud. Koht pole enam nii võõras midagi. Ning lühikeseks pole jäänud mitte ainult päevad, vaid ka ööd. Eelmisel nädalal avastasin, et mul pole kuude kaupa olnud korralikku nädalavahetust (milles on paljuski süüdi see, et ma õpetan esmaspäeviti). Nii et ma tegin ekstra pingutuse, et laupäev vabaks võtta. Jooksin reedel poole peo pealt koju, et tuba koristada ja loengut valmistada. Aga see oli seda väärt. Laupäeval käisin Londoni muuseumis, mis, nagu välja tuli, on väga vinge. Ja ausalt öeldes on veidi piinlik, et peale pikka hädaldamist Londoni ebakultuursuse üle, polnud ma sinna varem jõudnud. Ja peale seda veetsin paar tundi kasutatud raamatute poes, kust ma tulin tulema sületäie kanada autorite raamatutega. Ja ülejäänud päeva ma lihtsalt lugesin, magasin ja sõin. Hea päev. Aga see nädalavahetus ilmselt ei vea vaba päeva välja. Sest karta on, et väitekiri ise ennast ei kirjuta.

Igatahes, kiire või mitte, kevad on tore. Täna pingil lesides jäi pilk pidama taeval (vt. ülemist pilti), mis peale talve tundus erakordselt sinine. Kohe tükk aega vaatasin.

Riin

Paar pilti tänasest ülikoolilinnakust (ja üksiti mõnest sõbrast):

Kevad

Kanadasse on jõudnud kevad. Väljas päikese käes on oma 17 kraadi. Inimesed jalutavad ringi T-särkides ning lühikestes pükstes, samas kui mina istun siin villastes sokkides ning hommikumantlisse mähituna. Peaks raamatu kaasa võtma ning välja sooja minema. Ma olen siin vaikselt toibunud oma tööturu jamadest ning tudengite viiekümne essee parandamise maratonist. Täna rääkisin oma tuttavaga, kes ei saanud ühtegi intervjuud, aga kes sai just eile teada, et ta sai järeldoktorantuuri stipendiumi. Ma leidsin, et lõppkokkuvõttes läks tal paremini kui mul: meil mõlemal on järeldoktorantuuri koht, aga tema ei pidanud kogu seda protsessi läbi tegema. Tema leidis seepeale, et ma ei tea, millest ma räägin, et viimased kuud on talle olnud rohkem nerve-wracking kui kogu ülejäänud elu kokku. Nojah. Ma hetkel ei oska täpselt öelda, milleks see tööotsimise protsess hea oli. Selge on see, et ma sain nii mõndagi teada iseennda kohta. Ja see võibolla oli selle protsessi kõige väärtuslikum osa. Aga täpsemaks analüüsiks pole aeg veel küps. Seda enam, et ma ootan veel vastust New Schoolist.

Selle vastuse suhtes on mul mõnevõtta vastakad tunded. Ühelt poolt ei tundu perspektiiv kohe sügisel hullupööra tööle hakata just ülemäära ahvatlev. Eriti praeguses seisus, kus ma peaks end kohe uuesti kokku võtma, et nelja kuuga väitekiri valmis kirjutada. Teisalt oleks New School mulle muidugi ideaalne koht. Neli aastat Westernis on olnud piisav aeg, et taolist suurt uurimisülikooli üsna põhjalikult tundma õppida. Ja perspektiiv töötada sarnases suures ülikoolis, kus valitseb äärmine professionaalsus (kuigi mitte tingimata intellektuaalsus), ei tundu just ülemäära inspireeriv. New School on veidi teistsugune, ma arvan, et ta teeks mulle head. Ja samas tundub mulle, et sellest ühest “tööturule sisenemise” kogemusest mulle mõneks ajaks piisab. Ja mulle tundub, et mu kallid juhendajad on sellest kuidagi aru saanud. Mõlemad küsivad peaaegu iga päev, et kas ma olen midagi kuulnud ja seejuures pole kumbki eriline New Schooli fänn. Ma arvan, et nad mõtlevad umbes nii, et kui ma nüüd New Schooli ei saa, siis ma lähen suure tõenäosusega tagasi Euroopasse, ja oh seda hullu, see on ju akadeemiline enesetapp. Aga võibolla teen ma neile veidi liiga, nad on mul olnud väga armasad ja mõistvad ja toetavad. Aga nüüd teen ühe võileipsi ja võtan raamatu ja lähen välja.

R.

Siin pilt minu majast kevadises päikesepaistes. Maja kõrval seisavad kaks (!) jaaguari, mis kuuluvad minu naabrile. Ma ei ole teda mitte kunagi (!) nendega sõitmas näinud. Nad lihtsalt seisavad seal. Talvel oli nad lume all, nüüd on nad jälle välja sulanud.