Suur õun

Ideaalne linn võiks minu meelest olla selline, mis ühelt poolt stimuleerib ning inspireerib, aga teisalt jätab sulle siiski olemisruumi. New Yorgis elamine, tundub mulle, on suur väljakutse just seepärast, et ta ei lase sul olla, ei jäta sind rahule. Uusaastaeelne intervjuudeaegne New York tekitas minus tunde, et teda on igatpidi liiga palju – liiga palju inimesi, kära, sagimist ja vilkumist. Kindlasti mängis seejuures rolli see, et mu hotell asus otse Times Square’i kõrval ning Times Square on vaieldamatult selle linna kõige kaootilisem, ülerahvastatum ning reklaamidest vilkuvam osa, mis minus tekitab kerget klaustrofoobiat. (Asi pole ilmselt otseselt Times Square’is – sarnase klaustroboofilise tunde tekitas minus ka Katzi Sveitsi mägedevaheline küla –, vaid eestlase lageda silmapiiriga harjunud pilgus.) Seekord hoidsin ma end teadlikult Times Square’ist eemale ning arvamus sellest linnast muutus otsekohe paremaks.

New School asub viienda avenüü Greenwitch Village’i poolses otsas, mis on Manhattani kõige väärikam, jõukam ning rahulikum osa. New School oli mind pannud elama imelusasse pisikesse hotelli, mis asus kohe pargi kõrval. Nii et ma nägin iga päev hotellist välja astudes ka paari puud. Puude või üldisemalt rohelisuse (ja ka sinisuse, kui just pead pidevalt kuklas ei hoia) puudumine on minu jaoks väga harjumatu. (Samas minu Torontost Londonisse kolinud tuttav ei suutnud jälle kuidagi ära harjuda Londoni lokkava lopsakuseg). Ja kuna ma olin juba maineparandmise peal väljas, siis ma võtsin ette pika jalutuskäigu Central Park'is, mis tõesti väga ilus ja ilmatu suur, ning kahtlemata leevendab seda betooni üleküllasust. (Ja tõesti, ema, kui sa seal just öösiti ringi ei konda – ja park niikuinii suletakse südaöö paiku –, siis on seal ka väga turvaline).

New Yorgi võlu ja rikkus seisneb kindlasti selles, et ta erinevate kultuuride, traditsioonide, inimeste keedukatel. Sellest linnast on võimalik leida absoluutselt kõike. Seal on võimalik ette võtta ümbermaailma reis ilma linnast lahkumata. Mulle jättis sügava mulje üks ungari restoran, kuhu ma juhuslikult sisse astusin. Ma sulgesin enda järel ukse ning sattusin ootamatult täiesti teise maailma, teise aega. Kogu interjöör, inimesed, lõhnad ja maitsed tuletasid meelde midagi, mille ma olin peaaegu juba ära unustanud. Asutuste jõulupidusid, kus ma vanematega kaasas käisin, filme ja raamatuid, Tartu arvutiteaduse instituudi keldris asunud söögikohta, kus muna majoneesiga maksis 10 senti. Šnitsel kartulipudru ja hapukapsaga, mis ma seal sõin, oli vaildamatult parim söök, mida ma viimasel ajal olen söönud ja maksis 50 krooni. Sellist šnitslit sellise hinnaga on Eestist juba raske leida.

Ja lõpetuseks, New York tundub olevat selline koht, kust enamus inimesi läbi voolab. Sinna ei tulda pesa punuma, vaid elukogemust otsima, ennast leidma, üles töötama, raha teenima. Ja siis minnakse uuesti edasi või tagasi. Ja selleks kõigeks on ta suurepärane koht.

Riin