New York 3

Täna sain varem õhtule. Nendel koolidel, kellega mul täna intervjuu oli, polnud smoker'sis lauda ning eilsete koolide laudade ümber kiibitsemine tundus kuidagi meeleheitlik. Nii et istusin oma Westerni lauas, jõin klaasi veini (mille eest täna tuli millegipärast maksta) ning tulin tulema. Tegelt on mul väga vedanud sellega, et Western ka sel aastal turul on. Nad on mu kodubaas, kuhu saab vajadusel peitu minna. Päris üksi siin suures hotellis askeldada oleks üsna tüütu.

Täna sai mul hotellist siiber. Ma olen peaaegu kolm päeva järjest siin kükitanud, vahepeal ainult korraks välja sööma jooksnud. Pealegi tundub mulle, et ma olen enamuse ajast veetnud liftides - kimades 45. korruse, kus toimuvad intervjuud, 1. korruse, kus asub Starbucks ning oma 19. korrusel asuva toa vahet. Nii et läksin otsin endale hotelli kõrval asuvalt teatrite tänavalt esimese ettejuhtuva pileti mingile etendusele - ma eeldasin, et tegemist on muusikaliga, ent see oli hoopis selline vanalinnastuudio stiilis suhtekomöödia. Selle muutis pulliks, et näitlejad olid tuntud näod mingitest ameerika seriaalidest (nt. Jimmy Smits - kui te teda guugeldate, siis ta tuleb kohe tuttav ette mingitest krimisarjadest). Päris pull oli neid laval näha. Aga nüüd kukun magama. Homme on mul vaja juba kell pool 7 ärgata, sest kell 8 toimub mul viimane intervjuu.

Riin

New York 2

Käes on kesköö ning ma just jõudsin oma hotellituppa. Mul on olnud erakordselt väsitav päev, aga ma siiski räägin kaks sõna. Kella kaheteisekümnest kuni umbes kuueni olid mul intervjuud, vahepeal tunnike pausi. Siis sõime Henrikuga kiire õhtusöögi ning kell kaheksa algas üritus, mida kutsutakse endiselt nimega "smokers", kuigi keegi seal enam ei suitseta. Põhimõtteliselt on see intervjuude mitte-ametlik osa, kus tuleb kohal olla. Kõik kogunevad hiigelsuurde ballisaali, kus igal koolil on oma laud, ning kus on ka baarid, kus saab tasuta õlut. Sinu ülesanne antud üritusel on nende koolide laudade ümber kiibitseda, kust sa intervjuu said, endast neile meelde tuletada ning loota, et keegi sinuga juttu räägib. Suhteliselt tüütu. Õnneks oli ka Westernil oma laud, kus ma sain vahepeal jõudu koguda ning lasta endale Bobil (meie placement officer'il) ning Henrikul sõnu peale lugeda. Kogu üritus tervikuna oli puhas prostitutsioon, nagu hr. Critchley New Schoolist tabavalt ütles.

Intervjuud läksin normaalselt, ei mida trumeerivat. Kõige parem tunne jäi sisse New Schoolist, nad olid sellised väga roosad ja rõõmsad ja entusiastlikud. Chicago intervjuu algus läks veidi konarlikult, mul oli päris tükk tegu, et end erinevate rünnakute eest kaitsta, aga lõpuks sulasid nad üles ning mul õnnestus lõpuks nad isegi naerma ajada. Kõige kehvemini läks mu meelest UCLA intervjuu. Kohe algusest peale kukuti mind pommitama eriliselt keeruliste küsimustega, mis sageli läksid minu uurimisvaldkonnast kaugele välja, ning kogu protsess meenutas rohkem ülekuulamist kui meeldivat vestlus minu uurimistöö teemadel. Aga hiljem Bob ja Henrik kuulasid veidi maad ning väidetavalt oli mul läinud ikkagi suht hästi. Samuti kuulas Bob maad Chicago inimeste hulgas, kust talle oli öeldud, et sel aastal tuleb eriti raske valik, kuivõrd kõik kandidaadid on võrdselt head ning tegelevad suht-koht sarnase asjaga. Nii et eks näis. Aga nüüd kobin magama. Homme hakkab kogu trall otsast peale.

Riin

New York

Olen nüüd siis New Yorgis. Maailma kõige suuremas hotellis - või vähemalt nii mulle tundub -, mis asub kohe Times Square'i kõrval. Lend läks ilma eriliste viperusteta. Reykjaviki lennuk jäi küll tunnike hiljaks, aga New Yorgi lennuk ootas meid kenasti ära. Nii et Islandit ma vaadata ei jõudnud, aga Icelandair jättis küll veidi kummalise mulje. Peale selle et nad igal sammul raha küsisid (mitte ainult söögi, vaid isegi kõrvaklappide eest), olid neil ka erakordselt ranged turvameetmed. Kui me lõpuks Reykjavikki jõudsime ning kollektiivselt New Yorgi lennuki poole jooksime, võeti meid (umbes 20-30 inimest) järsku rajalt maha ning otsiti käsitsi (!) läbi meie pagas. Midagi sellist pole ma varem näinud, isegi mu raamatud lapati läbi. Ja tund enne New Yorki maandumist lülitati järsku välja elektroonika, lambid ja teleekraanid, ning korjati ära padjad ja tekid. Me istusime siis tunnike ebamugavalt pimedas vaikuses. Keegi ei seletanud ka, miks see vajalik oli. Kummaline. Ilmselt mingi islandi värk.

Ja kohe kui ma New Yorki jõudsin, rabas mu rajalt maha suur must mees. Küsis, kas mul taksot on vaja. Ja enne kui ma midagi eriti vastata jõudsin, oli ta mu asjad krabanud ning nendega oma auto suunas ajama pannud. Ja järgmisel hetkel leidsin ma end New Yorgi kiirteelt, mingisuguses maasturis (kus mitte miski ei viidanud sellele, et tegemist võiks olla taksoga, mida see ilmselt ka polnud), mida juhtis suur must mees. Läks veidi kõhedaks küll. Aga jõudsime siiski kenasti linna, ning peale seda, kui ta nägi, millises suures uhkes hotellis ma elan, läks kauplemiseks. Lõpuks sai ta minult 100 dollarit kätte. Poole rohkem kui ametlik taks. Ja ma olin veidi enda peale veidi pahane. Ma võiks ju olla piisavalt kogenud reisija, et sellistesse olukordadesse mitte sattuda ning mitte lasta endale aeglase ja häbeliku eestlase kombel igasugu asju pähe määrida.

Nojah. Igatahes on väga hea, et ma siia päev varem jõudsin. Mul jääb aega selle monstrum-hotelliga veidi tutvuda. Sest ma pole enam sugugi kindel, et 10 minutit on piisav aeg ühelt intervjuult teise jõudmiseks. Aga olgu, hoian teid kursis.

Riin

Eestis 2

Täna hommikul ärkasin esimest korda peale kella kaheksat. See tähendab, et mu jet lag hakkab lõpuks ometi - kolm päeva enne ärasõitu - üle minema. Eestis on olnud väga tore. Ma olen sotsiaalses mõttes olnud üle keskmise aktiivne, kohtunud mitmete inimestega ning kõik need kohtumised on olnud kuidagi soojad ja mõnusad. Ja Tartu oli väga armas, ma tajusin üle pika aja jälle Tartu mõnusat teistsugusust, paksu ja rahulolevat tartu vaimu lehvimas tossavate korstendega puumajade kohal. Kui mu kuklas poleks samal ajal vasardanud mõtet, et ma peaks tegelikult hakkama intervjuudeks valmistuma, oleks olnud tegemist peaaegu ideaalse puhkusega. Ja see intervjuudeks valmistumine taandub lõpuks ikkagi kahele viimasele ööle.

Vahepeal olen saanud veel paar intervjuud. Ühe sain New Yorgis asuvast koolist New School for Social Research, mis on üks kõvemaid kontinentaalse ja poliitilise filosoofia keskusi. Ja teise sain UCLA'st, mis on üks California kõvemaid ülikoole, mis on jällegi padu analüütiline. Iseenesest on pull, et ma sain intervjuud kahest nii erinevast ülikoolist. Ja need intervjuud toimuvad muidugi üksteise järel, nii et ma pean suutma mõne minutiga ühelt lähenemisviisilt teisele ümber lülituda. Kolmanda intervjuu sain St. Olaf College'ist, mis on selline pisike, aga munadega kolledz kuskil Minnesotas (nad on olnud pikalt näiteks Kierkegaardi uurimise-tõlkimise keskus). See on ainus intervjuu, mis ei toimu sviidis, vaid ballisaalis, nad palusid mul tulla laua nr. 68 (vms.) juurde. Nii et ma saan kätte ka ballisaali kogemuse. Tegelikult on see minu jaoks natuke üllatav, et St. Olaf on ainus pisike kool, mis on minu vastu huvi tundnud. Ma ju kunagi arvasin, et kui ma ka mõne intervjuu saan, siis pigem mõnest väiksest koolist. Aga tundub, et väiksed koolid arvavad, et ma olen "suure-kooli-inimene", kes väikses koolis väga kaua ei püsiks. Ja see pruugi üldse tõsi olla, arvestades, et ma tulen ju ka ise väiksest koolist (Tartu liigitub oma lähenemis- ja õpetamiseviisi poolest pigem väikese kolledzi kui suure research university kategooriasse).

Ja üleeile, kui ma hakkasin just magama minema, avastasin ma oma postkastist meili, mis mu otsemaid üles raputas. Nimelt pakkus Harvard mulle job talk'i. Sellepeale helistasin ma Kanadasse Nicile, et küsida, et kas job talk võib tähendada intervjuud. Aga ei, tuleb välja, et ma sain oma esimese on-campus interview. Harvard hüppas New Yorgis toimuvast intervjuude faasist lihtsalt üle ning lennutab mu otse ülikooli, kus ma pean kahe päeva jooksul pidama ettekande, näidisloengu, suhtlema tudengitega, sööma kõigiga lõunat ja õhtust, jne. Sellega lendas vastu taevast mu lootus, et ma saan jaanuari algul veidikenegi puhata. Kohe peale intervjuusid pean ma hakkama loengute ettevalmistamise kõrval kirjutama ettekannet. Devin muidugi arvas, et ma peaks kõik muud asjad üldse ära unustama ning keskenduma ainult ettekandele, sest see on ju "elu võimalus". Nojah. Lõppkokkuvõttes on ju ka Harvard (kui edetabelid kõrvale jätta) lihtsalt üks ülikool, mille filosoofia osakond on oluliselt väiksem minu praegusest osakonnast.

Riin

Eestis

Olen rõõmsalt tagasi Eestis ja vaatan Mustamäe aknast lumesadu. Peale selle, et päev ja öö on pahupidi, nagu alguses ikka, pole erilisi kohanemisraskusi täheldada. Tundub, nagu ma oleks kogu aeg siin olnud. Üldiselt ma ei pea end just super-kohanejaks, mul nõuab kohtade vahetamine alati veidi harjumist. Aga mulle on selgeks saanud, et see ei sõltu eriti vahemaade pikkusest. Harjumise koha pealt pole enam erilist vahet, kas ma sõidan Tartu-Tallinna või Toronto-Tallinna vahet.

Tore uudis on see, et ma olen saanud kolm intervjuud. Esimese sain kolmapäeval Chicago Ülikoolist, mis on väga kõva. Seda enam, et Chicago on mu Ameerika lemmiklinn. See on ilmselt intervjuu, kus tuleb kõige kõvem sisuline andmine, kuna komisjoni kuulub kolm liiget (kogu perekond Lear), kes tunnevad väga hästi minu uurimisvaldkonda. Vahepeal oli lootust, et komisjonis istub ka väga kuulus, väga kompetentne ja legendaarselt pirtsakas Martha Nussbaum, aga teda (õnneks või kahjuks) seal siiski pole. Teise intervjuu sain Tuftsi Ülikoolist, mis on Chicagoga enamvähem samas liigas. Nemad helistasid mulle neljapäeva hilisõhtul, mil ma olin lennujaamast koju jõudnud, kõhu täis söönud ja voodisse kukkunud. Alguses olin ma nii uimane ja unine, et kõne esimene pool läks minust täiesti mööda, ma isegi ei saanud aru, kust nad mulle täpselt helistavad. Tagatipuks ajasin ma segamini kuupäevad (arvates, et 28.12, mil mul toimub intervjuu Chicagoga, on teisipäev) ja korrutasin mitu korda, kuidas mulle sobivad kõik ajad, välja arvatud teisipäeva ennelõuna. Seepeale leppisime me intervjuuks kokku esmaspäeva ennelõuna. Ja umbes 15 minutit peale kõne lõppu jõudis minuni äratundmine, et ma leppisin intervjuu kokku täpselt samaks ajaks, mil mul toimub intervjuu Chicagoga. Seepeale kukkusin neile kibekähku meili kirjutama, vaadates murelikult, kuidas mu arvuti ähvardab end iga hetk välja lülitada (mul polnud nimelt euroopa juhet ega adaptorit). Tagantjärgi tundub see muidugi veidi koomiline, aga antud hetkel see väga naljakas polnud - istusin padjanäoga voodiserval ja olin oma udupäisuse peale veidi tige. Ja eile sain ma intervjuu Loyola Marymounti Ülikoolist, mis peaks olema suht suur ja korralik ülikool ning piltide järgi otsustades, väga ilus (asub kuskil Los Angeleses). Nende eripära on see, et nad on jesuiidi traditsioonidega ülikool, mida nad oma töökuulutuses ka eraldi toonitasid. Nii et ma alguses kahtlesin, kas sinna üldse tasub kandideerida, aga teised ütlesid, et vahet pole ja sellistes ülikoolides töötamiseks ei pea ise usklik olema. Sellegipoolest ütlesid nad, et nad tahavad intervjuu lõpus arutada minu religioossete tõekspidamiste üle. Nii et selle peale peab siis veidi mõtlema, mingid tõekspidamised tekitama. Ohjah.

Riin

Streik

Viimased neli nädalat on toimunud Londoni transporditööliste streik. Kui ma sel suvel Inglismaal olin, siis toimus Londonis metrootööliste streik. Aga seejuures olid mõned töölised ikkagi tööle tulnud, nii et mõned metrooliinid olid ikkagi avatud, mis lõppkokkuvõttes tekitas veel rohkem segadust ja närvilisust. Ja pealegi tundus mulle, et kui juba streikida, siis võiks seda ju ikka teha ühe mehena. Kanada Londoni tüübid on ses suhtes oluliselt radikaalsemad ja jonnakamad. Viimased neli nädalat pole näha olnud ühtegi bussi ja praegu pidi seis olema selline, et osapooled omavahel ei suhtle. Optmistlike ennustuste kohaselt võiks streik läbi saada jaanuari lõpuks, pessimistlike ennustuste kohaselt võib see väldata kevadeni (mida mul on küll raske uskuda). Senini on selle streigi muutnud suhteliselt talutavaks see, et ilmad on olnud erakordselt soojad ja pehmed, nii et jalgsikäimine pole eriti piinarikas. Aga viimase paari päeva jooksul on ilmad muudkui külmemaks läinud ja täna hommikul hakkas sadama selle aasta esimest lund. See muudab probleemi ilmselt teravamaks.

Isenesest paneb selline asi mõtlema selle peale, kui sõltuvad me taolistest igapäevastest pisiasjadest tegelikult oleme ja mis võiks juhtuda siis, kui poleks enam võimalik sõita ka autodega. Eesti elaks naftakriisi veel kuidagimoodi üle, aga põhja-ameerika linnadele oleks see paras enesetapp. Minu eluolu pole too streik eriti mõjutanud, kuivõrd ma kiman niikuinii peamiselt rattaga ringi. Aga kesklinnas või kaugemalgi elavad tudengitel võtab jalgsi koolitulek oma 1,5-2 tundi. Ja mall'i minek on praeguses seisus juba omaette seiklus, mis võtab terve päeva. Nii et ma juba otsustasin, et jõulukingitused tulevad sel aastal Eestist. Samuti on tore vaadata, kuidas inimesed kohe askeldama ja orgunnima kukuvad. Praeguseks on suurt populaarsust saavutanud netilehekülg, mis annab jooksvat infi selle kohta, kustkohast ja mis kell keegi autoga stardib. Üks doktorant just rääkis, kuidas ta on sel teel saanud endale juba mitu kohtingut. Samuti koristasin ma eelmise nädala lõpul osakonnas ära oma kabineti, kuhu nad panevad sessi ajaks sisse voodid, nii et kaugemalt tulevad tudengid saaksid ülikoolis ööbida. Selline lugu siis.

Riin

Võlts-intervjuu

Sel reedel, peale seda kui oli selgunud, et ma sõidan lähiajal Kanadast minema, korraldati mulle kiirkorras võlts-tööintervjuu - mock-interview, nagu nad seda kutsuvad, kuigi selline nimetus on veidi eksitav (mocking tähendab naeruvääristamist, aga reeglina nad sind otseselt siiski ei naeruväärista). Kohale oli aetud kamp professoreid, kes ei teadnud midagi ei minu väitekirjast ega uurimisvaldkonnast üldiselt. Henrik istus ka ruumis, aga küsimusi tal küsida ei lastud. Uurimistööd puutuvatest küsimustest ujusin ma üsna soravalt välja. Seejuures olid nende küsimused väga head ja mõned neist hämmastavalt läbinägelikud. Selliseid läbinägelikke küsimusi ma üldiselt ei karda. Hoopis keerukam on olukord siis, kui kamp inimesi, kes ei tea su teemast midagi, hakkab küsima "lambi"-küsimusi, millel su uurimisteemaga pole mingit seost, või kui komisjonis satub olema sama valdkonna spetsialist, kes kohe alguses teatab, et su lähenemine on täielik jama (ka seda on ette tulnud).

Hoopis suuremat pingutust nõudsin õpetamisealased küsimused - ma pean Eestis olles ilmselgelt veidi põhjalikumalt järele mõtlema, kuidas ma erinevaid kursusi õpetaksin. Üks küsimus, millega nad minult jalad alt tõmbasid, oli näiteks see, et milline oleks sinu ideaal-kursus väljaspool su kompetentsusvaldkondi. Peale viit sekundit mõtlemisaega (sest ega sul eriti rohkem aega regeermiseks pole) teatasin ma millegipärast, endalegi arusaamatutel põhjustel, et "marksism". Selline vastus oli ka neile ilmselt nii ootamatu, et nad rohkem mind sel teemal eriti ei pinninud. Ja selliseid kavalaid küsimusi oli teisigi. Aga üldiselt ma arvan, et kui mul komisjoni ei satu just mõnda lõunaosariikide aktsendiga tegelast (ma nimelt ei saa sellest venivast lõunaosariikide aktsendist kuigi palju aru), siis ei tohiks need intervjuud midagi kohuvalt hullu olla. Nüüd lihtsalt tuleks üks intervjuu saada.

Riin